„Arvatavasti ma suren ära siia.“ Eesti noormees kukkus Hispaanias kaljult alla ja roomas pooleks murtud jalaga tagasi ellu

Kaspar Säär kukkus Hispaania matkarajal oma sääre pooleks. Ta ees seisis kaks valikut: jääda surma ootama või proovida eluga pääseda.

Kaspar ei saanud üle-eelmisel aastal Tartu ülikooli arstiteaduskonda sisse ning otsustas minna pead tuulutama ja elu üle järele mõtlema, matkates üksinda Lõuna-Euroopa kuulsamatel radadel. Ei midagi erilist, paljud vaheaasta võtnud noored teevad nii.

Kuid Kaspari loo juures ei ole midagi tavalist. Pigem meenutab tema kogemus seiklusfilmi, milles kangelane ületab esmapilgul ületamatud raskused ja hoolimata sellest, et surm hingab talle kuklasse, see teda kätte ei saa. Selles loos ei ole kangelase vastased automaatrelvadega pahalased, vaid neist võimsamgi jõud – emake loodus.

Juba esimesel päeval sadas noormees alla kaljult. Tema jalg ja selg said raskesti viga. Ta maandus jalgadele, aga parem jalg vajus põlveni kruusa sisse. Korraks oli kogu keharaskus paremal jalal. Kraksti olid noormees Säärel nii sääre- kui ka pindluu pooleks.

Ta nägi, et säär oli nurgakujuline – keskelt pooleks. Kaspar sikutas jala kruusa seest välja, poolt säärt hoidis koos ainult nahk. Järgnes kolm päeva võitlust metsiku loodusega ja iseendaga. Kaspar kaotas ekstreemsetes tingimustes korraks ka täie mõistuse.