Vabastage Leida Laius!

Sada aastat sünnist võiks olla küllaldane ajend lõpetada Laiuse loomingu labane tõlgendamine eluloo kaudu.

false

Vaevalt on üht eesti filmiloojat aegade jooksul tõlgendatud nii ühekülgselt ja ülekohtuselt nagu Leida Laiust. Kogu tema looming on olnud läbivalt tõmmatud eluloo liistule. Nooruspõlves purunenud armastus ja ema nõudmisel tehtud abort ajendanud Laiust täielikult tööle pühenduma, sest abordi tagajärjel viljatuks jäänuna polevat ta suutnud täisväärtuslikku naiseelu elada. Levinud arusaama kohaselt jutustas Laius kõigis filmides omaenda lugu, tuues ekraanile üksteise järel võimsaid ja võimekaid naisi, kelle kõrvale satub loru mees.

Sada aastat sünnist ja ligemale 30 aastat surmast võiks olla küllaldane ajaline distants, et Laius eluloo nuritõlgendustest vabastada ning näidata teda sellena, kes ta päriselt on: suurepärane režissöör, Nõukogude Eesti kitsastes, ahistavates oludes haruldane looja, kes otsis vastuseid elu suurtele küsimustele, otsis tõde inimese ja tema elu kohta siin maailmas. Tagantjärele on täiesti ükskõik, kellele Laius inimesena meeldis ja kellele mitte ning missuguste näitlejatega tal koostöö paremini või kehvemini laabus. On täiesti ükskõik, kas ta oli tore või ebameeldiv, kas tal meest ja lapsi oli või mitte. Looming loeb, sest see jääb. Juba ammugi on aeg Laiusest rääkides filmid esikohale tõsta ning lõpetada sihitu sonimine „naise saatusest“. Laiuse loomingu keskmes seisavad inimelu tähtsaimad küsimused.