Helgi otsib pilguga abi. "Tubli, proovi uuesti," julgustab logopeed Külli Roht. Veidi end kogunud, ütleb Helgi: "Lll" ning osutab meeleheitlikult sõrmega kellale. "Sa ütlesid sõnalõpu," rõõmustab Külli Roht. Helgi naerab häälekalt. Tal on heameel, et suutis end arusaadavaks teha.

Kõnetreening Tallinna keskhaigla kõneravikeskuses jätkub.

Suu ei kuula sõna

Helgi Luur on juba üheksa aastat elanud sõnadeta elu. Tal on afaasia ehk kõnehalvatus. Haigus, mis võib tekkida ajutrauma või kasvaja tagajärjel, aga ka ületöötamisest või stressist. Kõnehalvatusega inimese mõistus on küll selge, aga teistele on sellest raske, vahel suisa võimatu märku anda.

"Ma oleksin nagu oma enese peas luku taga," selgitavad afaasia all kannatajad oma traagikat. Nad ei saa avaldada oma tundeid ja mõtteid. Suu ei kuula sõna. Teiste suust kõlaksid aga justkui võõrkeelsed laused.

Kõnehalvatus võib tagada igaüht. Igal aastal lukustab see häire Eestis rohkem kui tuhande inimese suhtlemisvõime.

Helgi kaotas kõnevõime pärast ajuarteri laiendi lõhkemist. "Tegime parajasti aiamaal tööd," meenutab abikaasa Endel traagilist päeva üheksa aasta eest. "ühel hetkel avastasin, et Helgi lebab kasvuhoone kõrval teadvuseta. Tõstsin ta autosse ja sõitsin Mustamäe haiglasse." Järgmisel päeval eemaldati naise ajust verevalum.

Endli meenutusel rääkis Helgi pärast operatsiooni veel paar päeva selgelt. Siis hakkas jutt aina segasemaks minema, jalg ja käsi keeldusid töötamast. "Viimaste, täiesti selgete sõnadega väljendas ta imestust, sest ei mäletanud, kuidas haiglasse sattus ega mõistnud, miks me tütrega tema juures olime," räägib Endel. "Peagi ei valitsenud Helgi enam oma mõtet."

Kõnehalvatus ei ole siiski röövinud Helgi rõõmsat meelt. Kuigi ta ei saa alati sõna sekka öelda, väljendavad tema meeleolu ja suhtumist näoilme, zhestid ja naeruturtsatused.

Helgi parem käsi peaaegu ei liigu, kuid ta on õppinud kirjutama, kartuleid koorima ja kõiki teisigi kodutöid vasaku käega tegema. Ka jalg on halvatusest kange ega taha hästi kuuletuda. Endel on naisele tõlgiks, kannatlikuks ja mõistvaks kuulajaks ning jalutuskepikski. "Me elame oma tavalist elu, meist ei maksa mingit musterpaari teha," manitseb Endel.

Mõistev pere on varandus

Kõneravikeskuses käib treeningul üks kurb naine. Ta suudab küll sõnu Helgist paremini välja öelda, kuid kodus ei taha teda keegi kuulata. Küsimuse peale, kas kõik on korras, puhkeb naine lohutamatult nutma. "Ei ole, ei ole," surub ta läbi pisarate. Mees ja tütar hoiavad temast eemale. "Oh jumal, jumal," soigub noorepoolne naine korduvalt treeningu ajal. Vaid nii suudab ta oma üksinduse ja hüljatuse üle kurta.

Mõistev pere ja tutvusring on afaasiahaige suurim varandus, tõdeb logopeed Külli Roht. Seepärast on kõnetreeningutele ja klubiõhtutele oodatud kõik pereliikmed. "Suhtlemis- ja kõneravi seisnebki selles, et lähedased peavad afaasiahaigetega vestlema," selgitab Külli Roht. "Kõnehalvatusega inimesele peab küsimusi esitama nii, et ta saaks vastata kasvõi ainult pearaputuse või noogutusega."

Elu pärast ajukahjustust sõltub suuresti sellest, kui heades suhetes on inimene õnne ja vedamisega, ehk kui palju on ta kõnest säilinud. Osaliselt või täielikult kõnevõime kaotanud inimesed saavad abi afaasialiidust ja kõneravikeskusest, kus logopeedide valvsa juhendamise abil püütakse taastada inimeste väljendusoskust. Teekond nii omaste sõnade ja mõistete poole on pikk ja raske.

Helgi abikaasa Endel kiidab kõneravikeskuse juhatajat Külli Rohti ja logopeede, kes oskavad tema naist ja teisi kõnehalvatuse küüsis olijaid toetada ja arendada. "Kodus jääks iseenda tarkusest vajaka," tõdeb mees.

"Kahjuks saab paljudel afaasiahaigetel kannatada ka tahe," tõdeb Külli Roht, kes on juba aastaid selle suhtlemishäirega inimesi aidanud. "Pahatihti ei jõua me nendeni alati õigeaegselt ja nad tõmbuvad psühhotrauma tõttu endasse."

Mõte läheb katki

Paljud kõnehalvatuse saanud inimesed jäävad passiivselt koduseinte vahele. Nad on kaotanud töö ja positsiooni ühiskonnas. Hirm sattuda naerualuseks, sunnib teiste inimeste eest peitma. "Afaasikuid" kohutab mõte, et keegi võib neid valesti öeldud sõna pärast ebanormaalseks pidada. Ometi on afaasiahaiged vaatamata ajukahjustusele intelligentsed inimesed, kes näevad ja tajuvad maailma õigesti, sageli nutikamaltki kui terved.

Endist Tehnikaülikooli dotsenti Peetrit tabas ajutrauma keset pingsat tööd. Nüüd ei suuda ta õigel ajal meenutada vajalikku sõna. Nii mõnigi lause takerdub või jääb pooleli.

Peeter on püüdnud selgitada oma suhtlemisraskust sõnaga afaasia, kuid inimesed ei tea, mida see tähendab. Nii jääb ta hätta pangas, kaupluses ja paljudes teistes asutustes.

Kui te suudaksite ette kujutada, mida tähendab see, kui te ei saa ühel päeval enam võtta ühtegi telefonikõnet, rääkida igapäevast juttu, väljendada oma mõtteid ja tundeid, ehk mõistaksite siis afaasikute muresid, usub Peeter.

Nõnda saaksid kõnehalvatusega inimesed oma elu väiksema hingevaluga elada.

KRISTEL KIRSS