Ajaloolise pommipanija ülestunnistus

Kuidas on, kas olete valmis rahulikult oma nime all, loodetavasti siis ka siiralt, rääkima, et 1991. aastal korraldasite Eestis mitu pommiplahvatust?

Jah. Kuid ma siiski täpsustaks - mitte et ma korraldasin need plahvatused, vaid ma teostasin need. Viisin ellu.

Ütleme siis – teostasite. Tõenäoliselt oleks huvitav korra meenutada, millised plahvatused ja kus.

Neid oli rohkem kui üks. Nii Toompeal Kodukaitse hoones, kui Pätsi ausamba plahvatus Pärnumaal, ka plahvatused Tallinnas interrinde keskustes.

Kui ütlete, et teie olite teostaja, siis järelikult peab keegi olema korraldaja, tellija. Kes plahvatused tellis?

No selleks oli minu otsene ülemus, Mihhail Lõssenko.

(Lähiajaloolise meenutusena: Mihhail Lõssenko, töömees Moskvale alluvast Kalinini nimelisest tehasest, suutis 80-ndate lõpul ja 90-ndate algul hoida Eestit piisavas pinges.

Toonaste tuld- ja tõrvapurskavate vene ideoloogide ja poliitikute kõrval oli Lõssenko tegudeinimene. Ta leidis nooremaid vene rahvusest mehi, kel ka nõukogude armee dessantvägede karastus ja koondas need interrinde ürituste turvamise sildi all võitlussalkadesse.Neid kutsuti boeviki.

Lõssenko üks võimalikke tähthetki oli 15. mai 1990, kui ta oma kambaga murdis Toompea lossi hoovile. Hiljem viis kirev boeviku kutsumus Lõssenko Moldaaviat lõhestama ja Dnestri äärset vabariiki looma. E..T)

Te olite Lõssenko võitlussalgas, olite Lõssenko boevik?

Jaa, tema oli nagu minu otsene ülem.

Ja arvate, et Lõssenko tuli ise selle peale, et võiks mõne plahvatuse korraldada? Või oli ka tema rohkem teostaja ja täitis kellegi korraldusi?

Seda mina ei tea nii täpselt. Põhimõtteliselt ei ole see võimatu, et temalt telliti need plahvatused.

Ta pidevalt sõitis ringi, sekeldas ja seletas paljudega. Nii et mine tea...Kuid ega Mishal ka noh olnud peaga kõik võib olla kõige paremas korras.

Plahvatused olid tehtud puhtalt provakatsioonilistel eesmärkidel ja küllap ta kellegagi nõu ikka pidas.

Et selliseid plahvatusi teostada, peab lisaks tahtele olema ka oskust. Neid plahvatusi on peetud professionaalseteks.

Teenisin Nõukogude armees...

Ning seal treenisite end plahvatuste teostajaks?

Arvan, et olen Nõukogude armees piisavalt hästi treenitud, ka selles osas, kuidas teostada plahvatusi.

Ei olnud siis mingeid eraldi õppusi enne neid konkreetseid plahvatusi.

No käisime korra teatud ettevalmistustel Pihvas diviisis. Aga minu jaoks ei olnud seal ka midagi erilist.

Ei midagi erilist? Ei harjutanud plahvatuste teostamist?

No mis seal siis nii erilist olla saab? Et saad tulistada automaadist?! Võib olla kellelegi oli see eriline, minule mitte.

Lõssenko selle õppuse Pihkvas korraldas. Aga minu jaoks ei olnud tõesti midagi erilist. Sest olin armees teeninud just sama liiki vägedes, ainus vahe et Moldaavias.

See tähendab dessantvägedes? Kus õpetatakse ka oskust käsitleda lõhkeainet.

Jah.

Kuid plahvatuste teostamiseks, on vaja ka materjali.

Selle saime ka Pihva diviisit

Pihva diviisis treenisite ja sealt saite ka vajaliku materjalid?

Jah, sealt toodi kõik.

/KIRJALIKUS ÜLESTUNNISTUSES KIRJELDAB SLEPTSOV:

Lõhkeaine plahvatuste korraldamiseks toimetasime koos Mihhail Lõssenko ja veel 5-6 mulle tundmatu meesterahvaga Pihkvast Tallinnasse rongiga.

Lõhkeaine oli pärit Pihkva lähedal asuvast sõjaväeosast - Pihkva diviisist. Lõhkeaine, detonaatorid ja süütenööri saamise Pihkva diviisist organiseeris Mihhail Lõssenko ning sõjaväelased, kelle käest me lõhkeained ja detonaatorid saime, olid minu meelest Lõssenko tuttavad.

Lõhkeainet tõime Pihkvast suure spordikoti täie, oli umbes 20 kilogrammi lõhkeainet. /

Tahestahtmata kerkib küsimus, et plahvatuste taga võisid tegelikult olla Vene eriteenistused. Täpsemalt siis Nõukogude Liidu ...

Ei olnud mingeid eriteenistusi.

No ei taha uskuda, et ainult Lõssenko oli see korraldaja.

Ei olnudki mingeid eriteenistusi, ega midagi erilist, oli lihtsalt selline imelik aeg. Siin Eestis käis mingi segane võimuvõitlus. Ühed ühel pool, teised teisel pool. N Liidus samamoodi....

Mõtlen küll, et teie ülemus Lõssenko sai omakorda kusagilt käsud.

Selge on, et Lõssenko tiirles suurte Moskvale alluvate ettevõtete direktorite seltskonnas. No näiteks nagu sõjatehase Dvigatel direktor Jarovoi.

Ja Dvigatel kindlasti oli kogu tollase interrinde tsenter...

Te olite Lõssenko võitlussalgas. Teile maksti ka selle eest?

Ei makstud.

Aga plahvatuste teostamise eest?

Ei, üldse ei makstud.

Tegite plahvatusi nii öelda ühiskondlikus korras?

Kas nüüd ühiskondlikus korras...

Vaadake, mul olid toona suured isiklikud probleemid, no perekondlikud probleemid.

Tundsin, et on vaja millegagi tegelda, leida mingi rakendus. Eks Lõssenko, kellega ühes tehases koos töötasime, teadis seda kuidagi ja nägi ja eks ta oli ka teadlik, et teenisin dessantvägedes.

Lõssenko kutsus mind võitlussalka ja nii see algas. Ühesõnaga, meeleolu oli toona mul sant, olin just lahku läinud, olin üksi.

/KIRJALIKUS ÜLESTUNNISTUSES SLEPTSOV PÕHJENDAB:

Mina ühinesin Lõssenko kaitserühma ja Interliikumise tegevusega seepärast, et kuna sel ajal ei töötanud meie tehas enam täie võimsusega ning kogu aeg ei olnud tööd, siis nendele töölistele, kes osalesid Interliikumise miitingutel või tagasid nimetatud miitingutel turvalisust, maksti selle aja eest töötasu edasi, ilma et oleks pidanud tööl olema.

Mingil ajal,täpset aega enam ei mäleta, kui olid suured streigid suurtes tehastes nagu Dvigatel jne, tegi Lõssenko mulle ettepaneku, et me ise imiteeriks plahvatusi vastupanuliikumise vastu, s.o enda tegevuse vastu, et näidata, et Eesti püüab sekkuda vägivaldselt Interliikumise tegevusse. /

Olid isikliku elu probleemid ja tekkis mõte, et teeks mõne plahvatuse?

Ei, minul neid mõtteid ei tekkinud. Mul oli vajadus lihtsalt tegevuse järele, et ma ei peaks oma isiklikule elule mõtlema, tuli leida mingi rakendus.

Nojaa Misha pakkus siis võimalust mängida veidi sõda.

Oli see ka ühe ideoloogia valik?

Ei olnud mingit ideoloogiat. Olid perekondlikud probleemid, oli just lahutus. Olin kuidagi endast väljas, otsisin rakendust, et mitte mõelda isikliku elu äpardumisele.

Arvan, et kui peres oleks kõik korras olnud, poleks ma kuhugi läinud.

Te vihkasite Eestit?

Ei, miks vihata. Kui vihkaksin, ma ei elaks ju siin.

Ei olnud midagi sellist. Aeg oli selline ääretult segane, polnud õigupoolest veel ju seda Eesti Vabariiki. Oli ikkagi Nõukogude Liit.

Keegi eriti ei teadnud, mis ja kuidas edasi. Võitlus käis ka Venemaal endas, võitlus käis siin ...

No mingitpidi võis toona Nõukogude Liit moraalselt veel midagi tähendada inimestele. Mingi põhjendus ju oli selles, et ei ole õige Nõukogude Liitu lammutada.

Ja kui palju teiesuguseid pommipanijaid Lõssenkol oli?

Mina ei tea, palju. Sest mina saan rääkida vaid enda eest. Ja mina üldiselt tegutsesin üksinda.

Kõik plahvatused tegite üksinda?

Jah, põhimõtteliselt küll peale ühe.

Kõik ettevalmistus, lõhkeaine panek – kõik üksi?

No võib ju rääkida, et vahel keegi viis autoga kohale.

Kes konkreetsed objektid välja valis?

Lõssenko.

Kuidas Lõssenko selgitas, et miks just need objektid?

No plahvatused nii öelda omade juures - need olid selgelt provokatsioonilised. Et kõik saaks aru - eestlased on sellised ja sellised, et just nemad tegid. Et õhutada viha...

Mis ta nüüd rohkem ikka seletas.

Muide, teie ei saanud raha plahvatuste eest, aga kas Lõssenko sai?

Arvan, et Lõssenko raha ikka kusagilt sai. Näha oli, et tal raha oli, hästi kohe oli.

Ja motiveeris Lõssenko oma korraldusi vaid nii, et teeme provokatsioone.

Need olid puhtad provokatsioonid. Et teha nii, et keegi midagi teada ei saaks, kuid ometigi annaks arvata, et see võib olla eestlaste töö.

Toompea plahvatuse ja Pätsi ausamba puhul võis olla mingi muu varjatum tagamõte, mina ei tea seda.

Panite oma pommid paika ja sellele üldse ei mõelnud, et pärast plahvatust võib keegi viga saada, võib olla ohvreid?

Ei, ei. Kui tegingi neid plahvatusi, näiteks omade juures, siis teadsin kindlalt, et inimesed on eemale hoitud, et läheduses ei ole kedagi.

Keegi oli korraldanud, et kedagi läheduses ei ole?

No Misha korraldas. Kui oli teada, mis aeg mina tulen, siis tema varem tegi kõik, et inimesi läheduses ei oleks.

Nii et see oli reegel, et kedagi ei oleks läheduses.

Teie olete nüüd vahele tõmmatud. Aga Lõssenko on läinud ja keegi ei pitsita teda tehtu eest.

No eks nad kõik on ju praegu kusagil kaugel. Need kes siis vaenu õhutasid.. Jarovoi ja teised. Need põrutasid ju kohe kohe Venemaale...

Aga vahel olete vaid teie.

Mis teha.

Mis juhtus, et lõpetasite plahvatuste teostamise. Tuli kusagilt kõrgelt käsk, et aitab seks korraks?

Ei mina tea, kas kellelegi tuli käsk või ei. Aga kogu see tegevus hakkas nagu vaibuma. Miitingutel eriti ei käidud, ja eks paljud nägid, et sel pole mõtet.

Mina astusin lihtsalt kõrvale, sain aru, et see ei ole minu jaoks. Lõssenko ei olnud minu jaoks ka kunagi eriliselt suureks autoriteediks. Läksin tehasest, lakkasin suhtlemast tema ja teistega.

Mind ikkagi huvitab, et kelle jaoks Lõssenko võis olla kui instrument? Kes teda suunas, kes talle korraldusi jagas?

Selge, et kui mina olin elluviija, siis tema kindlasti oli ka kellegi jaoks vaid elluviija. Keegi kindlasti ütles talle, et Misha, korralda, tee ära.

Kes siis?

Mina ei tea seda, ma räägin, et ta suhtles kõigi nende direktoritega.

Kuid need plahvatused. kas tõesti neist teadsite vaid teie ja Lõssenko. Rohkem polnud kaasteadjaid, osalisi?

Ei olnud eriti. Aitas ka Pjotr Rozhok....

Rozhok teadis, et asetate pomme?

Jah, ta on mind oma autoga kohale vedanud.

Rozhok vedas teid pomme panema?

Jah, ta on mind vedanud parteikomitee hoone juurde pomme panema ja ka Dvigateli ühiselamu juurde.

Rozhok oli muidugi Lõssenkoga märksa tihedamalt seotud kui mina. Rozhok keerutas ka hästi usinalt Jarovoi ja teiste direktoritega, esines miitingutel.

Te ei karda, et pärast tänast avameelset juttu...

Ei, no mis siin ikka, olen ju Rozhokiga ka juba rääkinud, kohtunud siin.

Ja Rozhok?

Tema ei tea midagi.

(Kaitsepolitsei andmetel Rozhok eitab kõike, millest Sleptsov räägib. E.T.)

Ma ei mõelnud, et Rozhok, mõtlesin üldisemalt, et kas ei ole põhjust karta elu pärast, kui esinete selliste ülestunnistustega?

Mis neil ikka teha. Nõukogude Liitu enam ei ole. Mis oli, see oli, see oli ammu ja on läbi.

See, mida ma ütlen, ei loe neile enam. Nemad elavad oma elu, mina elan oma elu.

Ja minu elu on siin. Kuhu mul minna. Venemaal, seal on hoopis teine elu, mina seal elada ei suuda.

Ja Eesti riik peab uskuma, et enam te plahvatusi ei tee?

Kui oleks sellega tegelenud, siis oleks ma sellega edasi tegelenud. Aga ma ei ole tegelnud. Kõik. Elan harilikku rahulikku normaalset elu.

Mida Eesti riik peaks Lõssenkoga tegema?

Mitte üle piiri laskma.

Ja Rozhokiga siis – et välja?

Mina arvan, et midagi halba ta ei suuda korralda.

Need, kes siia on jäänud, need elavad ikka oma elu ja Rozhoki loba neid ei huvita.

Võib ju olla et olete kellegi jaoks endiselt kirjas kui professionaalne pommipanija, et mingi hetk otsitakse teid üles. Et ole hea, pane üks pomm Toompeale.

Nad võivad teada, nad võivad ka üles otsida. Kuid küsimus on, kas mina tahan midagi või ei.

Minul ei ole neid vaja. Mul on armastatud naine, mul on töö, mul on kõik olemas.

Aga nad pakuvad raha, palju raha?

Las pakuvad. Pigem teenin vähem, aga tahan rahulikult elada.

Olen näinud, mis sellest välja tuleb, mul ei ole seda vaja.

1991. aasta plahvatused ja taustad

PLAHVATUS ÖÖL VASTU 21. JAANUARI 1991 TALLINNAS LAEVAREMONDITEHASE JUURES (MERE PST 10), KUS PAIKNES TOONA INTERRINDE MAHITUSEL LOODUD STREIGIKOMITEE.

PLAHVATUS ÖÖL VASTU 21. JAANUARI 1991 TALLINNAS SIKUPILLI (KILLUSTIKU) TÄNAVAL ASUVA DVIGATELI ÜHISELAMUS, KUS PAIKNES INTERRINDE STAAP.

(Kuigi plahvatused toimusid öösel suhteliselt järjest ning toona avaldati arvamust, et pidi olema tegu kahe erineva teostajaga, võtab Sleptsov mõlemad plahvatused omaks.)

TAGAJÄRJED: Inimohvreid ei olnud. Purunesid aknaklaasid. Plahvatusest kukkus voodist maha magav mees. Purunesid ka kõrvalmaja aknad.

MIDA AJAKIRJANDUS KIRJUTAS: Sovetskaja Estonias anti sõna ka Mihhail Lõssenkole ( kui uskuda Sleptsovi, siis plahvatuste korraldajale): "Kellelegi väga meeldiks, kui olukord vabariigis teravneks. Ja ilmselt meie vastaspoolele. 15. jaanuaril nad ootasid, valmistusid selleks, et me alustame tormijooksu. Kuid me ei teinud seda. Siis nad hakkasid Toompeale barrikaade ehitama. Ja ka seekord me ei vastanud. Ja nüüd ongi uus provokatsioon. Kuid see ainult tugevdab meid. Usun, et nüüd Kohtla-Järve kaevurid toetavad meid."

OLEVIKULIS-AJALOOLINE TAUST: Baltikumis pulbitses verine ja närviline jaanuar. Provokatsioonihõngulised plahvatused kärgatasid Riias detsembris ja jaanuaris. 13. jaanuaril ründasid Nõukogude armee eriüksused Vilniuse teletorni kaitseks kogunenud rahvamassi. Inimesed hukkusid

Tallinna plahvatustega samal ööl, 21. jaanuari öösel ründas Riias Nõukogude Liidu siseministeeriumi eriülesandega miilitsaüksuse OMON-i salk Läti siseministeeriumi hoonet. Inimesed hukkusid.

Nädal enne plahvatusi käis Tallinnas ootamatult kiirvisiidil Boriss Jeltsin. Jeltsin muuhulgas pöördus armee poole üleskutsega mitte alluda korraldustele jõuga maha suruda teiste rahvaste vabaduspüüdlusi. Plahvatuste päeval kohtus Arnold Rüütel Moskvas Mihhail Gorbatshoviga.

Jaanuaris oli Eestis ülipingeline poliitiline olukord. Tagantjärgi on seda aega hinnatud kui elu püssirohutünni otsas, mis võinuks kärgatada ühest valeliigutusest. Selgelt teine teisel pool võimalikku rindejoont olid Rahvarinne ja Interrinne.

15. jaanuaril tõi iInterrinne Toompeale rahvamassi. Interrinde meeleavaldus võttis vastu ultimaatumi, mille luges Ülemnõukogu saalis ette Pavel Panfilov. Nõuti ülemnõukogu ja valitsuse laialisaatmist, uusi valimisi ning NSV Liidu ja Eesti NSV konstitutsiooni kehtimise taastamist. Teatati "kui ühe ööpäeva jooksul ei täideta nõudmisi, jätkatakse protestiaktsioone kõigi meie käsutuses olevate vahenditega".

Ülemnõukogu ei täitnud nõudmisi. Vladimir Lebedev ja Sergei Petinov alustasid Toompea lossis näljastreiki. Alates 17. jaanuarist algas streik 19-s Moskvale alluvas ettevõttes. Edgar Savisaare valitsuse korralduse kohaselt alustati 18. jaanuari öösel Toompeal kaitserajatiste paigaldamist.

PLAHVATUS ÖÖL VASTU 26. APRILLI 1991 UMBES KELL 3.49 TALLINNA IDARAJOONI (MERERAJOONI) PARTEIKOMITEE HOONE EES TALLINNAS LIIVALAIA JA TARTU MNT NURGAL.

SLEPTSOV MEENUTAB: Teostasin selle plahvatuse asetades 200-300 grammise trotüülipaketi, milline oli varustatud detonaatori ja süütenööriga hoone peaukse juurde trepile. Süütasin süütenööri ja jooksin ise minema. Nimetatud plahvatuse korraldasin öisel ajal, vist nii kella nelja paiku.

Tookord viis mind oma isikliku sõiduautoga Zhiguli 2106 (kollast värvi) parteikomitee hoone juurde Pjotor Rozhok. Korralduse plahvatuse teostamiseks sain Mihhail Lõssenkolt, kes andis mulle ka ka trotüülipaketi, detonaatori ja süütenööri.

Et mind viib kohale Pjotr Rozhok, ütles mulle Lõssenko. Sain aru, et ta oli Pjotr Rozhokiga nimetatud plahvatuse korraldamise omavahel juba varem läbi arutanud. Pjotr Rozhok võttis mind peale Linnahalli juures asuva Laevaremonditehase juurest ja viis parteikomitee hoone juurde Liivalaia tänavale ning oli teadlik, et ma korraldan seal plahvatuse.

Kui ma olin lõhkepaketi trepile asetanud, süütasin süütenööri ning jooksin ümber nurga auto juurde tagasi ning me sõitsime Rozhokiga sealt minema tagasi tehasesse.

TAGAJÄRJED: Lõhkekeha plahvatas maja klaasuste ees. Inimesed kannatada ei saanud. Plahvatusest jäi 20 sm laiune ja 10 sm sügavune auk. Õhulaine tagajärjel purunesid maja klaasuksed, samuti selle ja kõrvalmaja mõned aknad. Lõhkekeha killud jätsid jäljed maja seinale ning uste metallosadele.

OLEVIKULIS-AJALOOLINE TAUST: Moskvas oli äsja lõppenud Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee pleenum. Muuhulgas levisid Venemaal soodsad meeleolud lähtuvalt seisukohast – meie inimeste elud on ohus, president peaks arvestama võimalust kehtestada erakorraline seisukord. Need meeleolud tipnesid mõni kuu hiljem augustiputshiga.

Plahvatuse päeval kohtusid Moskvas riikidevahelistel läbirääkimistel Nõukogude Liidu ja Eesti delegatsioonide juhid Nikolai Lavjorov ja Ülo Nugis. Plahvatuse üle elanud majas pidi samal päeval algama interrinde ideoloogiast kantud segasevõitu staatusega regioonidevahelise nõukogu istungjärk.

PLAHVATUS ÖÖL VASTU 9. MAI 1991, UMBES KELL 2.45 PÄRNU MAAKONNAS UULU VALLAS TAHKURANNA KÜLAS EESTI VABARIIGI PRESIDENDI KONSTANTIN PÄTSI AUSAMBA JUURES.

SLEPTSOV MEENUTAB: Korralduse nimetatud plahvatuse tegemiseks ning trotüüli, detonaatori ja süütenööri sain Mihhail Lõssenkolt. Kohale jõudsime Pärnu lähedale Pätsi ausamba juurde varahommikul. Lõhkepaketi paigaldasin mälestusmärgi külge asetades trotüülipakid (kaks 100 g pakki) samba aluse peale.

Plahvatuse momendil ausamba läheduses kedagi peale minu ja autojuhi ei viibinud.

Autojuht, kellega koos ma Pärnu Pätsi ausamba juurde sõitsin oli teadlik, et me läheme sinna plahvatust korraldama.

TAGAJÄRJED: Lõhkelaeng kiskus lahti pronksbareljeefi Konstantin Pätsi portreega ja paiskas selle kolme meetri kaugusele. Mälestustahvli graniittahvlite killud paiskusid kuni 35 meetri kaugusele.

MIDA AJAKIRJANDUS KIRJUTAS: Samal ajal Lõssenko triumfeeris Maarjamäe memoriaali juures võidupüha tähistades. Lõssenko üürgas isamaasõjaveteranidele: „Me ei anna oma kodumaad käest, vaid nagu teiegi 50 aastat tagasi, nii hakkame ka meie võitlema". Lõssenko sõnamulinat ilmestas tema töölissalklaste võitlusvõtete demonstratsioon.

OLEVIKULIS-AJALOOLINE TAUST: Nädal varem oli maha võetud Tallinnas Mihhail Kalinini ausammas.

PLAHVATUS 9. JUULIL 1991 UMBES KELL 22. 02 KODUKAITSE, PIIRIKAITSEAMETI JA HINNAAMETI MAJAS TOOMPEAL (MAJA TUNTUD ARHITEKTUURIMÄLESTISE KOMANDANDI MAJA NIME ALL).

SLEPTSOV MEENUTAB: Korralduse plahvatuse teostamiseks andis päev enne laevaremonditehases Mihhail Lõssenko, kes ei selgitanud täpselt, kuhu kohta ma pean lõhkekeha asetama.

Plahvatuse ettevalmistamiseks käisin päeval pärast lõunat üksinda Toompeal kodukaitse staabis. Püüdsin hoonega seest tutvuda.

Viibisin hoone esimesel korrusel paremas tiivas, kus oli suurem tuba. Seal olid kaks vormiriides meesterahvast, kellega ajasin veidi juttu, küsides neilt, kas neil venelasi ka liikmeteks on ja võib olla rääkisin veel mõnel üldisel teemal ning seejärel lahkusin.

Hoonest lahkudes läksin hotelli Tallinn lähedal asuvasse parklasse, kus eelneva kokkuleppe kohaselt ootas mind autos Mihhail Lõssenko. Rääkisime omavahel ning ma selgitasin, et on võimalik korraldada plahvatus.

Seejärel andis Mihhail Lõssenko mulle autost umbes 500 grammi plastiiti, kellamehhanismi ja detonaatori ning ütles mulle, et ma korraldaksin plahvatuse kella 21-22 ajal. Pärast seda Lõssenko lahkus autoga. Läksin Toompea lähedal asuvasse parki, kus monteerisin lõhkeseadeldise kokku, ajastades kellamehhanismi taoliselt, et plahvatus toimuks õhtul kella 21.00-22.00 paiku.

Seejärel läksin Toompeale kodukaitse staabi hoonesse ning asetasin lõhkeseadeldise esimesele korrusele sissekäigu lähedale vasakut kätt seina ääres asuvate üksteise peale asetatud toolidereas asuvate toolide sisse.

Arvan, et ajal kui ma lõhkeseadeldist hoonesse paigaldasin, mind keegi ei näinud, kuna oli juba õhtune aeg, tööpäev oli lõppenud või lõppemas ning rahvast ei olnud näha.

Paigutasin lõhkeaine enda arust kohta, kus see plahvatades inimestele viga ei teeks, kuna ma ei soovinud, et plahvatusega kaasneksid inimohvrid.

Olin teadlik, et hoones viibivad ööpäev läbi korrapidajad, kuid korrapidamise ruum jäi kohast, kuhu ma lõhkeseadeldise paigutasin tükk maad eemale ning minu arvestuste kohaselt ei oleks tohtinud keegi plahvatuse tagajärjel viga saada, vaatamata sellele, et 500 grammi plastiiti on küllaltki tugeva purustusjõuga.

Lõhkeaine koguse, mida kasutada, määras Lõssenko, mina täitsin ainult tema käsku.

TAGAJÄRJED: Võimas plahvatus lõhkus hoone uksed ja paiskas segamini ruumide sisustuse. Üks uks lendas üle tee vastu Toompea müüri. Süttisid toolid ja hoone trepp. Kohale kutsuti sapöörid ja tuletõrje. Tulekahju õnnestus kustutada. Plahvatuse hetkel olid majas 59-aastane piiriteenistuse komissar Edgar Ääro, kes sai kergeid vigastusi ja ning 19-aastane Arvo Krund. Katkes side piiriteenistustega.

OLEVIKULIS-AJALOOLINE TAUST: 1991. aasta mais ründasid NSVL siseministeeriumi erimiilitsaüksused Eesti piiripunkte Luhamaal ja Muratil. Relvastamata Eesti piirikaitsjad peksti läbi ning piiripunktid rüüstati. Eesti piirikaitsjate vastupanu oli mõttetu, sest nende varustuses olid vaid kumminuiad. Eesti piiripunkte rünnati ka 23. mail ning 4., 9. ja 14. juunil.

26. juunil 1991 otsustas valitsus avada Narvas tollipunkti. Narva linnanõukogu vastas 2. juuli otsusega, et see tollipunkt tuleb likvideerida. 5. juulil narvalased likvideerisidki tollipunkti. Pingete vältimiseks valitsus ei sekkunud.

Tagantjärgi on juulit 1991 hinnatud kui märki valitsuse võimetusest kontrollida Eesti riigi territooriumi.