Rantjeena romaani algul elu sulnidust nautivat Colinit loobitakse romaani lõpus munakividega ning meeleheitest ta uputab end. Tema ebamaiselt ilus armastatu Cloé, kelle ülistamiseks ei jätku Colinil sõnu, sureb tiisikusse ning kuna Colinil pole raha matuste korraldamiseks, visatakse kast Cloé põrmuga aknast alla ja maetakse vaeste surnuaeda.

Colini sõbrast Chickist, kelle täita on romaanis subreti roll, saab masse hullutava Jean-Sol Partre raamatute kollektsioneerimise ohver. Chick lihtsalt ei jõua lõpuks enam kõike kokku osta, mida Jean-Sol Partre on avaldanud. Ta hukkubki oma isanda teoseid kaitstes, kui neid temalt võlgade katteks ära võtma tullakse. Chicki armastatu Alise tapab Jean-Sol Partre, põletab tema raamatuid müüvad kauplused ja hukkub ise tulekahjus. Colini teener Nicolas ja tema tüdruk Isis hajuvad pärast Cloé matuseid uttu.

SUUBUMINE KAOSESSE. Niisiis, “Päevade vahu” kõigi tegelaste saatus on surm või unustus. Paradiisliku idülliga algav jutustus suubub kaosesse, leppimisse kõige mõttetusega. Seda rõhutab ka romaani allegoorilises epiloogina esitatud kassi ja hiire dialoog. Romaani taustal vaikselt oma asju ajav hiir, kes Colinit oma isandaks tunnistab, ei suuda enam pealt vaadata isanda piinu ning otsustab lasta kassil end ära süüa. Kass võtab seda kui teene osutamist. Hiir panebki oma pea kassi suhu, et too võiks teda giljotineerida, ja ainus, mis teda selles ettevõtmises häirib, on kassi suust vastu lahvatav haikala hais. Hiir heidab seda kassile ette, mispeale viimane solvub ja tahab loobuda hiire palutud mõrvast. Hiir vabandab. Ta on lootnud surmaski näha esteetilist võlu, kuid peab tunnistama, et viimse hetkega algav roiskumine saadab vahuna kogu elu.

“Päevade vaht” näib sümboliseerivat elu ülejääke, seda ollust, mis elu keemisel pinnale tõuseb, sealt ära kooritakse ja solgipange visatakse.

Raamatu järelsõnastaja Triinu Tamm on tõdenud Boris Viani kuulumist prantsuse kirjandusklassikute auväärsesse panteoni. Lisaksin: panteoni sellesse seltskonda, kus troonivad Jean-Paul Sartre ja Albert Camus. Vian oli mõlemaga lähedalt seotud, kuigi romaanis ironiseerib ta Sartre’i (tegelasena Jean-Sol Partre) päikesekuningliku ambitsiooni ja röögatu viljakuse üle. Ja kuigi Vian polevat võtnud omaks Sartre’i angaÏeeritust, sai ka temast nagu Sartre’istki 1960-ndate põlvkonna radikaalsema osa kultusautor.

EKSISTENTSIALISTLIK EKSPERIMENT. Viani kaasaegse, kirjanik Raymond Queneau määratlusega – “nüüdisaja kõige südantlõhestavam armastusromaan” – ei tahaks küll nõustuda. Pigem on “Päevade vaht” eksistentsialistlik eksperiment, nagu 17. leheküljel Chick räägib selle korraldanuvat Alise südame võitmiseks. Vian asetab – nagu ka Camus – oma tegelased piirolukorda ja uurib/kirjeldab seejärel nende hingeelu. Algul omaenda vormi kivistunud nukkudest saavad armastuse ja surma palge ees inimesed.

Romaani esimestel lehekülgedel avanev steriilsest nautlejast Colinist saab romaani teises pooles mässaja. Ja kuigi kõik on määratud lõppema kaotusega, sisaldub mässus endas õilistav alge.

“Päevade vahu” kirjanduslikku väärtust on seotud sürrealismi või maagilise realismiga piirneva (kraanidest välja ronivad ja hambapastat õgivad angerjad, rätiku värv, mis hõljub hoonele, haiges kopsus õitsev vesiroos jne, jne) võttestikuga. Aga Marquez’i ja Carpentieri lugemiskogemuse taustal Vian enam ei üllata. 54 aastat pärast ilmumist eestikeelsesse lugemisruumi sisenedes jääb ta literatuurselt tähistama klassikaks peetavat kirjandust. Mis ei tähenda, et uus lugejapõlvkond ei võiks kujundada temast oma iidolit.