Nädala film: “Hamsun”

Norra kirjandusklassiku Knut Hamsuni (1859–1952) teoseid on ekraniseeritud vähemasti veerandsajal korral, millest on ilmselt tuntuimad taanlase Henning Carlseni ”Nälg” (1966), rootslase Bo Widerbergi, lätlase Olgerd Dunkersi ja eestlase Jüri Sillarti ”Victoria” (vastavalt 1979, 1988 ja 1994) ning norraka Erik Gustavsoni ”Telegrafist” (1993). Maineka rootsi kineasti Jan Troelli eluloofilmis “Hamsun” (võtted toimusid nii Norras kui Saksamaal) keskendutakse kaasajooksikuks peetud kirjaniku 17 viimasele eluaastale.

Ülevaatlikku retrospektiivi Rootsi ühe kuulsaima kineasti Jan Troelli (1931, on tavaliselt ise oma tehniliselt perfektsete lavastuste kaamerameheks, monteerijaks ja (kaas)stsenaristiks) loomingu paremikku demonstreeriti mäletatavasti viimatise Pimedate Ööde festivali raames. Muuhulgas näidati Vilhelm Mobergi pagulusaineliste romaanide põhjal vändatud paljukiidetud diloogiat “Väljarändajad” (1971) ja “Sisserändajad” (1972). Sellel emigrandisaagal, mis keskendub eeskätt möödunud sajandi lõpul Minnesotasse elama asunud Larsenite perekonna rõõmudele ja muredele, on olnud rootsi kirjanduses sama oluline koht kui on Tammsaare “Tõde ja õigus” eestlastele. Üht peaosalist (Karl Oskarit) kehastas teenekas ekraaniveteran Max von Sydow, keda võib õigusega pidada Jan Troelli meelisnäitlejaks. On ju von Sydow mänginud nimiosa ka rezhissööri hilisemates teostes “Insener André õhulend” (1982) ja “Hamsun” (1996).

“Hamsuni” temaatika on aktuaalne ka tänapäeval, kuna film räägib isamaa reetmisest ning sellest, mis juhtus üldtunnustatud rahvakirjanikuga, kes ei olnud küll lugenud “Mein Kampfi”, kuid oli tuttav selle hitlerlaste programmilise teose kohta kirjutatud kiitvate arvustustega. “Hamsuni” stsenaristi, rootsi kirjaniku Per Olov Enquisti teostes kordub tihti mõttekäik “on vaid kolme sorti inimesi: timukad, ohvrid ja petturid”. Kõiki neid esineb ka selles eluloofilmis, mille käsikirja loomisel on olnud suureks abiks taanlase Thorkild Hanseni 700-leheküljeline “Kohtuprotsess Hamsuni üle”, kirjaniku lese Marie memuaarid “Vikerkaar” ja “Kuldvihma all” ning Hamsuni enese mälestusteraamat “Rohtunud radadel”.

Troelli-Enquisti loodud suurfilmis ei räägita kuigi palju sellest Knut Hamsunist, kes pälvis 1920. a Nobeli kirjanduspreemia ning kes oli maailmamainega romaanide “Nälg”, “Paan” ja “Maa õnnistus” autor. Kui Saksamaa tungis 1940. a Norrasse, keelitas Hamsun kaasmaalasi loobuma relvastatud vastupanust. Seejärel tegi ta häbenemata okupatsionivõimudega koostööd ning üritas naiivselt (ehkki nadi tulemusega) norra vastupanuvõitlejaid koonduslaagreist vabastada. Knut Hamsun kinkis oma Nobeli auhinnamedali Joseph Goebbelsile ning ühel korral õnnestus tal saada audients koguni Adolf Hitlerilt (filmis Ernst Jacobi) eneselt, kes ei suvatsenud liig tüütu vanamehe kaeblemist kuigi kaua taluda (ekraaniteose meeldejäävaim episood!). Hamsuni kirjutatud Hitleri nekroloog ilmus ajalehes täpselt samal päeval, kui Saksamaa kirjutas alla kapitulatsioonilepingu.

Samas oli kirjamehe proua, endine näitlejanna Marie Hamsun (1881–1969, filmis Ghita N¸rby) aktiivne natsionaalsotsialist ja Norra sõjaaegse nukuvalitsuse peaministri Vidkun Quislingi (filmis Sverre Anker Ousdal) lähedane sõber. Sõja lõppedes määrati Knut Hamsunile pärast kauakestnud kohtuprotsessi suur rahatrahv, Marie Hamsun aga mõisteti kolmeks aastaks sunnitööle.

DRAAMA R 19.50 Yle TV1 *****