Kolme ja poole aastaselt silmaoperatsioonile järgnenud tüsistuse pärast nägemise kaotanud Allan nimetab end tüübilt pigem “kogujaks” – võidetud raha laristamise asemel pühendas ta end õppetööle ja kirjutas valmis kursusetöö.

Lisaks hakkas Allan hiljuti oma täditütre eeskujul metallkroone koguma. “Oma mündid panen ma puust kirstu. Laon üksteise kõrvale tornikesi. See kirst on nüüd päris täis saanud.”

Suvel tegeles Euroülikoolis tõlgi elukutset omandav Allan ka erialase tööga: nimelt tõlkis ta inglise keelde oma kasuisa Arvo Haugi lasteraamatu “Vanaema Vilma jutud”.

“Ema kirjutab minu ütlemise järgi ümber,” tutvustab Allan oma tõlkimismeetodit. Noormees arvab, et kui ta veel palju pingutab, siis võibki ta ükspäev tõlgina tööle hakata. “Tõlgi amet on ikka päris keeruline – seal on tohutult kiirust vaja. Minul seda veel ei ole.”

Oma mälu nimetab Allan aga keskmisest enam treenituks: sestap polnud tal ka “Miljonimängus” probleeme vastuste meeldejätmisega. “Saatejuht püüdis mind muidugi aidata ka ja luges küsimust kaks korda ette,” meenutab Allan. “Seda polnud aga vaja. Sellest sai Võrno ka ise pärast teist küsimust aru.”

Maailma ühe esimese pimeda osalejana “Miljonimängus” ei tahtnud Allan mitte mingisugust hinnaalandust. “Paljud inimesed on hiljem öelnud, et kui ma sõbrale helistasin, siis saatejuht oleks võinud ise vastusevariandid ette lugeda. Aga sellest ma näiteks keeldusin, üritasin ikka ise hakkama saada.”

Noormees ei välista, et üritab peagi veel mõnda mälumängu võitma minna. “Spetsiaalselt õppima ma küll ei hakka. Mis jääb meelde, see jääb. Raadiost kuulan ikka saateid selle mõttega, et äkki satun veel mõnda mälumängu.”

Allani enda info põhjal oli ta maailmas teine pime osaleja “Miljonimängus”. “Olen kuulnud ühest pimedast naisest, kes mängis Saksamaal ja võitis 32 000 eurot.”

Seda arvesse võttes arvab Allan, et ka tema võib mälumängu alal veel suuri tegusid korda saata.