Mustamäe uuslinn ehitati Kadaka kolhoosi asemele
Paraku ei kuulunud nõukogude võimumeeste plaanidesse eramajandite säilitamine. Vabatahtlikult oma talust loobuda oli mõeldamatu. Seda sai teha ainult väga tugeva surve all. Üksikud arreteerimised ei andnud loodetud tulemusi.
Pärast sõda arvati siiralt, et kõige raskemad ajad on möödas ning olukord hakkab tasapisi paranema. See oli tollastele võimudele ohtlik märk, sest kogu nõukogude ühiskond oli üles ehitatud hirmule.
Küüditamishirmtõi kolhoosi kokku
29. jaanuaril 1949 võttis NSV Liidu valitsus vastu salajase määruse Balti liiduvabariikides järjekordseks suurküüditamiseks. 19. märtsil esitas ENSV julgeolekuminister Boris Kumm Nikolai Karotammele üksikasjaliku küüditamisplaani, kus oli ette nähtud üle 22 000 inimese väljasaatmine Siberisse. Juhuks, kui küüditatute arv osutub väiksemaks, seati valmis ka reservnimekiri, kuhu oli arvestatud üle 1900 perekonna.
Küüditamine sai teaoks 25.–27. märtsil ning Eestist saadeti Siberisse ligi 21 000 inimest. Kuna paljud küüditatud olid juba vanad või veel väga noored, siis umbes 3000 neist suri nälga, üle jõu käiva töö tagajärjel vms põhjusel.
Hirm kulakuks tunnistamise ees andis hüppelise tõuke kolhooside tekkimisele. Ainuüksi 20. märtsist kuni 20. aprillini moodustati Eestis 2112 uut ühismajandit.
Sellesse küüditamisjärgsesse aega kuulub ka tänapäeva Mustamäe kohal asunud Kadaka kolhoosi sünd 13. aprillil 1949. Kolhoosi koosseisu kuulusid teine ja kolmas Kadaka küla. Majandi kontor paiknes Sinika talus. Kolhoosi kuulus 40 peret ja maad oli 235,4 ha.
Ajakirjanduses teatati Kadaka kolhoosi moodustamisest ajalehe Harju Elu 17. mai numbris. Esimene ja neljas Kadaka küla jäid tööstusrajooni ning seal ei olnud kolhooside moodustamisega nii kiire.
Kadaka kolhoosi liikmete vara ühistamise akt koostati 10. juunil. Selle järgi oli asutajaliikmeid 37. Kolhoosi esimehena kirjutas aktile alla Bernhard Jaansalu ja arvepidajana Dimitri Karnask.
Kuna nõukogude ajal peeti oluliseks vaid normide täitmist, siis on paratamatu, et enamjagu arhiivimaterjale puudutab vaid seda teemat. Näiteks 14. märtsil 1950 toimunud revisjoni materjalidest selgub, et kolhoosil oli heina alles 708, põhku 87, juurvilja 70, kartulit 82, silo 100 ja jõusööta 83 tsentnerit. Kuna jõusööta jäi puudu, siis seda kavandati juurde osta.
1. jaanuaril 1950 koostatud aastaaruandest selgus, et majandil on 89 liiget, neist tööjõulisi 39. Teraviljasaak oli 10,3 ts hektarilt, kartulisaak 95 ning heina saadi 15,8 tsentnerit hektarilt. Piima saadi lehmalt 2840 liitrit aastas. Kanamunade toodangut aastaaruandes ei märgita. Lehmi oli kolhoosis 10, sigu 7, lambaid 5, hobuseid 35. Raha teeniti 33 588 rubla ja 66 kopikat. Sealjuures üle 90% tulust saadi juurviljakasvatusest.
Aasta pärast asutamist oli kolhoosil maad juba 338 hektarit, sealjuures põldu 81, heinamaad 151, karjamaad 45 ja metsa 7 hektarit. Kolhoosil tuli täita muidki norme, näiteks metsaraie norm oli iga töövõimelise ehk metsakohuslase kohta 150 tihumeetrit puitu.
Kadaka rahvas tegi usinalt sporti
Elust-olust Kadaka kolhoosis on säilinud suhteliselt vähe materjali. 17. veebruari 1950 dokumendis mainitakse, et kolhoosis on 64 liiget. Mis põhjusel pooleteist kuu jooksul kolhoosi liikmete arv 25 võrra vähenes, ei ole teada. Võib arvata, et kolhoosnikud kasutasid igasuguseid võimalusi, et pääseda vähetasuvast kolhoositööst.
Samas olid inimesed tänu endiste tavade püsimisele aktiivsemad ja märksa tugevama ühtekuuluvustundega kui praegu. See avaldus ka sporditegevuses. Pisikeses kolhoosis oli oma jalgpallimeeskond, võrkpallinaiskond ning kergejõustikuvõistkond.
Kohalike elanike mälestuste järgi treeniti ja võisteldi entusiastlikult. Ka tagasihoidlikel võistlustel ei puudunud publik ja poolehoidjad. Tähtsaks sündmuseks oli oma spordiväljaku rajamine ning seda kajastati ka ajalehe Harju Elu 21. juuli 1949 numbris.
7. augustil 1950 ühines Kadaka kolhoos Järve kolhoosiga ning ühinenud majandi nimeks sai Koit. Ühinemiskoosolek peeti Haabersti koolimajas. Kahe kolhoosi 174 liikmest olid kohale ilmunud 122. Kuigi asutamiskoosolekul viibisid kohalikud parteitegelased, kukutati valimistel läbi kompartei määratud kolhoosi esimees. Tema poolt hääletas vaid 8, vastu oli 98 inimest. Uueks kandidaadiks seati Julius Järve, kes sai 109 poolthäält.
Edaspidi suurenes kolhoos Koit veelgi. 1. märtsil 1952 allutati Koidule Kakumäe Kaluri põllumajanduslik osa ja koos sellega kümnendik Kakumäe Kaluri kolhoosi liikmetest.
Vaatamata raskele ajale ehitati 1950. aastatel Kadaka külla mitmeid uusi elumaju. Suure linna lähistel asuv küla hakkas järk-järgult kahanema alles pärast seda, kui senine hoonestus jäi ette uuele Mustamäe elamurajoonile.
