“Kahjuks räägitakse mingist nähtamatust feministlikust vandenõust, samal ajal kui palju sotsiaalseid teemasid jääb tähelepanuta. Võib-olla seesama teadmatusest pakatav vihkamine, mis ka netikommentaarides vastu vaatab, ongi mind ajendanud rohkem avalikkuse ees sõna võtma.”

Põldsaar leiab, et Eestis on feminismi temaatika lapsekingades.

“Kogu suhtumine feminismi väljendab ilmselt ka ühiskonna üldist ksenofoobiat ja sellest on kahju,” ütleb Põldsaar. “Ja kas pere ülalpidamiseks ennast surnuks töötav mees, kes oma naist-lapsi praktiliselt kunagi ei näe, on siis meie ideaal? Kõik vaidlused räägivad äärmustest, kuid millalgi peavad need jutud jõudma ka punkti, kus pooled on võimelised üksteisest aru saama. Käsitledes sooküsimusi nagu lakkamatut sugudevahelist sõda ei jõua me kuhugi – lahendused saavad saabuda alles kompromisside kaudu. Ja neid ei peaks tegema ainult naised.”