Pea poolteistsada aastat tagasi nimetas Saksa kantsler Bismarck Molvaaniat “Euroopa pehmeks kõhualuseks” (tookord rõõmustasid paljud molvaanlased – mis sellest, et kõhualune, ikkagi Euroopa). Vahest oligi ta esimene inimene, kes sellisest keerukast regioonist rääkides eufemismi kasutas. Muide, see oli palju aastaid enne sellise nähtuse tekkimist nagu “poliitiline korrektsus”.

Aja jooksul muutusid tsiviliseeritud maailma arusaamad Molvaaniast ülimalt eriskummaliseks. Meenutagem kas või vampiirilegende. Seetõttu läheb keskmine eurooplane, ameeriklane, ühesõnaga “valge inimene” täiesti sassi, kui tahab mõista, mis Molvaanias toimub. Muide, hea näide on eesti ajakirjanduses ilmunud tõsise poliitiku ja ajakirjaniku Marianne Mikko väljaütlemised. Kuulad neid siledaid, hästikoostatud lauseid – ja juuksed tõusevad püsti. Vastutavad isikud püüavad regiooniga tegelda, aga ei mõista sellest mõhkugi. Kuhu küll kulub maksumaksja raha?

Sarnase arusaamatuse tekitas ka raamat, täpsemini turismiteatmik Molvaaniast, mis ilmus kirjastuses Tänapäev. Esialgu rõõmustasin. Ometi kord midagi ausat ja asjalikku – mõtlesin ma –, mis igasuguste jamadeta räägib minu kodumaast. Kuid põhjalikumalt materjaliga tutvust tehes sain peagi aru, et minu ees on needsamad ilusad ja tühjad sõnad.

Avan raamatu esimesest ettejuhtuvast kohast. Molvaania televisioonist rääkides kirjutavad autorid: “Molvaania televisioon ei ole hea.” Ja see on kõik? Mõistan seda kui veel üht mahavaikimise katset, soovimatust või oskamatust rääkida otse ja ausalt konkreetseist asjust.

Ja üleüldse, raamat kubiseb apsudest, ebatäpsustest, jubedatest vigadest. Näiteks räägib raamat “mõnede sanitaarnormide rikkumistest ühiskondlikus toitlustamise süsteemis ja kohalikel turgudel”. Kuid see on ju poliitiliselt korrektne keelepruuk.

Juku-Kallega turul

Mäletan, kui ma viimati ühes Ida-Molvaania linnas viibisin, tuli mulle ja minu kaaslasele Juku-Kalle Raidile pähe külastada turgu. See oli muidugi viga. Kohe sissepääsu ees piirasid meid ümber ebamäärases vanuses mehed ja naised, räpased suud kisendamas: “Hai tarie, hai tarie”, mis kohalikus kõnepruugis tähendab “anna tümakat (s.t samakat)”. Ühes käes hoidsid nad poolekslõigutud Coca-Cola pudeleid, teises käes aga seemnetest puhastatud magusaid piprakaunu (neil on selline meetod – valad samaka piprakauna, jood tühjaks ja haukad sama aedvilja peale).

Kui uljas Juku-Kalle ka muidu poleks – oleks te tookord tema silmi näinud! Ta hakkas lihtsalt kätega vehkima ja püüdis plehku panna. Ka see oli viga. Ta nabiti kinni ning talle topiti suhu kõige suurem samagonniga täidetud piprakaun. Pärast lasti meil rahus minna, saadetuna hõigetest: “Tulge veel!”

Seejärel püüdsime maitsta keedetud maisi. Seda keedetakse seal hiigelkogustes ja otse vannis. Ja müüakse samuti otse vannist. Juku-Kalle oli kohe nõus seda proovima, kuna kartis jälitamist. Seisamegi siis keset turgu, põlvini kõiksugu sodis, närime tõlvikuid. Meie juurde astub kohalik politseinik, kes teab, et oleme turistid, ja ütleb rangel häälel: “Kui olete lõpetanud, visake prügiurni.” Noogutame kohmetult päid.

Maja asemel muru

Või veel. Raamatu autorid väidavad, et suuremal osal Molvaania elanikest esineb psüühilisi tervisehäireid. Jälle see kõrvalekalduv jutt, sama soovimatus näha probleemi tuuma.

Oli kord järgmine lugu. Ühel Molvaania pealinna tähtsal tänaval elas tasane mees. Oli tal pere, töökoht, sõbrad. Ühel hommikul ütles ta naisele hüvasti ja läks tööle, õhtul tagasi tulles aga avastas, et tema maja enam pole. Selle asemele on rajatud muruplats ja istutatud puu. Tänav on sama, kõik ümberringi on tuttav, aga kodu asemel on tühi koht. Mees mõistis, et ta on arust ära ja helistas hullarisse. Brigaad sõitis kohale, õnnetu viidi ära.

Järgmisel päeva teatavad arstid – mees terve! Lihtsalt eelmise päeva hommikul oli seda tänavat mööda sõitnud Molvaania president, kohutav hull, kes viis molvaanlased hiljem selleni, et ta koos naisega ära söödi. Ei tea miks, aga ei meeldinud talle maja, milles elas toosama lihtne mees. Maja elanikud koliti päeva jooksul välja, asustati teistesse linnajagudesse, maja ise lõhuti maha ja selle kohale külvati muru. Lihtsalt toda meest ei jõutud enne õhtut hoiatada. Teie aga räägite tervisehäiretest.

Need on vaid mõned näited molvaanlaste tegelikust elust. Võib-olla heidavad mõned lugejad mulle ette subjektiivsust. Et raamat olla tegelikult hea. Jah, olen nõus. Põhimõtteliselt on raamat südamlik, ütleksin isegi, et soe. Ma isegi soovitan seda lugeda kõigil, kes plaanivad reisi Molvaaniasse. Reisijuhina aitab ta teid väga palju. Kuid uhke molvaanlasena hoiatan teid – ärge võtke seda tõsiselt. Elu on Molvaanias keeruline.