Estonia laemaal – sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik
On 12. jaanuar 2006, vanahärra istub oma töiselt segamini ateljees ja kuigi üks ta silm pärast operatsiooni ei näe ja temaga peab kõva häälega rääkima, on ta heas vormis ja hämmastava mäluga. Enne laemaalini jõudmist näitab ta mulle haruldusi. Tuntud on muidugi Okase Jaroslavli ajal tehtud rindejoonistused, kuid varasemaid, Kotlases tööpataljonis tehtud joonistusi pole nähtud. Okasel olid kaasas head saksa pliiatsid ja plokk. Ta joonistas poolsalaja: “Hoidsin plokki kogu aeg rinnataskus, keegi õieti ei teadnudki, et ma olin kunstnik.” Neil joonistustel on dokumendi väärtus: Okas on realistliku täpsusega joonistanud metsatöid; kalurikolhoosi palkmaja, kus elati; naridega tuba ja laagrikaaslasi. Okupatsioonimuuseum võiks sellise materjali vastu huvi tunda.
Okasega koos oli palju tuntud inimesi, nagu Kristjan Palusalu, kes tabati põgenemiskatselt ja saadeti Soome rindele kahurilihaks. Venelaste taganedes said soomlased Palusalu kätte ja õnneks tundsid ta ära. Okase abikaasa ei uskunud oma silmi, kui Palusalu talle Tallinnas vastu tuli. Nii kuulist ta ka Evaldi saatusest. Okasel vedas, sest Adamson-Eric, kes komplekteeris kunstiansambli koosseisu, mäletas Okast, kes enne sõda oli veel üsna tundmatu kunstnik, pealegi käis Adamson-Eric Okase isalt pildiraame tellimas.
Pärast Eestisse naasmist kogus Okas kiiresti tuntust ning kohanes ka uute nõudmistega.
Enne laemaali juurde asumist aga veel ühest haruldusest. Valmistuti Tallinna-teemaliste joonistuste näituseks. Okas joonistas alles taastamisjärgus Estonia teatrit reaalkooli-poolsest küljest nii, et Vabadussõja poiss jäi seljaga näha. Valitud tööd vaatas loomulikult üle keskkomitee tegelane, kes Okase joonistust nähes ahastas: “Mitte mingil juhul, meid pannakse mõlemaid vangi!” Ilmselt ta teadis, et kuju seisab viimaseid päevi, sest vaadakem joonistuse aastaarvu – 1946.
Meeskonna loomise alused
Estonial vedas, et erinevalt Vanemuisest ja Endlast asuti teda kohe taastama, vastasel juhul oleks hiljem võib-olla samuti varemed lõhutud ja asemele püstitatud kole modernistlik hoone. Rahvusteater aga taheti sõjast ülesaamise näitena kiiresti taastada ning mõistagi nõukogulike teemade ja sümbolitega rikastada. Kunstnikud valis kultuuriministeerium (mõistagi parteiideoloogide nõusolekul). Valgust sellele, miks just need kolm, annab tollane Sirp ja Vasar: “Kui E. Kits ja R. Sagrits olid juba silma paistnud mõningate esinemiste järel kunstinäitustel kodanliku Eesti päevil, siis E. Okas on neid autoreid, kelle arengutee algus ühineb nõukogude perioodi algusega meil Eestis. Seda enam on aga hinnatavad E. Okase silmapaistvad loomingulised saavutused nii Suure Isamaasõja päevil rindeolukorras kui ka tagalas, samuti taasvabastatud Nõukogude Eesti territooriumil. E. Okase erakordselt suur produktiivsus lubab ta loomingut kõrvutada nii kvaliteedilt kui ka arvuliselt temast eakamate meistritega.”
Valikul sai ilmselt otsustavaks ka Okase 1945. aastal Balti jaama tehtud maalisari “Eesti laskurkorpus Tallinnas”. Tunnustust väärib ka kolmas autor: “E. Kitsele pole osaks saanud kaasa teha Nõukogude rinde tagalas seda arenguteed, mille kaudu sammus rida meie kunstnikke Suure Isamaasõja päevil nii Jaroslavlis kui ka Moskvas. Seda hinnatavam on E. Kitse sisselülitumine vabastatud Nõukogude Eesti nõukogulikku kunstiellu.” Niisiis ideeliselt ja kunstiliselt karastunud kunstnikud, kes olid nõutud teemade käsitlemisega juba tõestanud oma võimutruudust.
Poolteist kuud ränka tööd
Niisiis aasta 1947. Rahva Hääl kirjutab augustis: “Üle kolmesaja töölise (muide, enamasti saksa sõjavangid – A.J.) võtab iga päev varahommikust osa Estonia teatrimaja ehitustöödest, rakendab kogu oma oskuse ja võimed, et suurel pidupäeval, 7. novembril võiks kerkida pärast aastatepikkust vaheaega eesriie Estonia teatrisaalis Meie tuntud kunstnikud Okas, Sagrits ja Kits jäädvustavad kumerale pinnale Eesti rahva tööd ja võitlust iseloomustavaid episoode.”
Teemad olid muidugi ette antud: keskel Eesti korpuse saabumine, ülesehitustöö, põllumajandus, kalandus, laulupidu. Töö oli raske: sadade figuuridega tuli munatempera tehnikas täita 91-ruutmeetrine ovaalne sfääriline pind. Eelnes töö modellidega, kes poseerisid kunstnikele kunstihoones rahvariietes või sõjaväemundrites. Okas muigab: “Pole see seal laes mingi Nõukogude armee – kõik puha eesti poisid.”
Lisaks kasutati varasemaid kavandeid ja etüüdimaterjali, mille ühisel läbitöötamisel kristalliseerus idee ja valmis lõplik kavand, suuruseks 1 / 6 tegelikust laepinnast. Okas meenutab, et modelle tuli juurde otsida. Kui keegi estoonlastest tuli tööd kiibitsema, pandi ta kohe mingis asendis poseerima. Nii võib maalilt leida Tiit Kuusiku, Gustav Ernesaksa, Georg Otsa, Ants Lauteri ja teiste portreed. Kunstnikud maalisid ka üksteist – nii on Okas maalinud Kitse ja Sagritsat, viimati mainitu omakorda Okast.
Töötada 16 meetri kõrgustel tellingutel oli raske. Okas: “Maalisime püstiasendis, kontrollisime aga lamades, et saavutada distantsi. Kuna maalimine toimus sfäärilisele pinnale, siis tuli eriti arvestada keerukaid rakursse ja tundlikku värviperspektiivi.”
Alt vaadates pidi tekkima tunne, et figuurid seisavad laes püsti. Aeg sundis tagant, sest laemaali valmimise taga seisid teised tööd. Nii töötati päevas läbi keskmiselt viis figuuri ja Sagrits kurtis, et lakkevahtimisest on kael pidevalt kange. Et kunstnike käekirjad liialt ei eristuks, maaliti üksteise töid kergelt üle. Rahva Hääles ütleb Elmar Kits, et “töö juures valitseb täielik solidaarsus ja ühtsus. Joonistame ja maalime ühtlaselt, brigaadi juhti kui niisugust ei ole”. Asja raskendas seegi, et hiigelkompositsioon tuli teostada üksikute motiivide ja detailide kaupa, sest tehniliselt ei olnud võimalik iga kord tellinguid maha lõhkuda. Tervikpilt avanes alles pärast lõplikku tellingute koristamist. Augusti lõpuks, s.t ettenähtud ajaks, oli suur laemaal valmis. Kulunud oli kõigest poolteist kuud.
Töö võeti hästi vastu. Estonias korraldati maali arutelu, kus leiti, et tegemist on “märkimisväärse tulemusega, kus väljendub nõukoguliku töö paatos elurõõmsate, realistlike näidete varal ning peegeldub usutavalt nõukogude tegelikkus. Üksikute tüüpilisemate motiivide kaudu on laemaali üldidee hästi edasi antud, samuti on tunnustatav kõigi figuuride rakursi käsitamise osakus”. Kriitilist öeldi vaid niipalju, et “laemaal ei kanna veel monumentaalset, vaid pigem suurendatud tahvelmaali iseloomu”. Kuid mööndi, et sel alal on meil vähe kogemusi ja “laemaalile tuleb siiski anda omaette koht Eesti kunstnike saavutuste seas”.
Mõnes mõttes Estonia laemaalil vedas, sest just sel ajal algas äge formalistide ja kodanlike natsionalistide ründamine. Veel paar aastat, ja selline teostus oleks tembeldatud formalistlikuks, sest maalilt leiab palju kohti, mille maalimisviisi võiks pidada isegi impressionistlikuks. Kuid ikkagi võib laemaali kohta julgelt öelda: sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik. Viimast püüdsid kolm kunstnikku ka igati rõhutada. Kokkuvõttes on tegemist erakordse teosega, mis jääb oma ajastu märgina Eesti kunsti ajalukku. Kahju ainult, et teda ei saa muuseumi viia.
91-ruutmeetrine ovaalne sfääriline pind täitus sadade figuuridega
Evald Okas, maalikunstnik
Töötasime nii, et maalisime üksteise figuure kergelt üle, et stiil oleks ühtlane.
Mina muidugi tunnen kohe ära, kes on mille teinud. Sagrits maalis kalureid – see oli talle tuttav teema. Muide, ka töötegemise vahepeal käisime kalal, Kits ja Sagrits olid kõvad kalamehed. Läbisaamine oli meil hea, mingeid tülisid ma ei mäleta. Viinavõtmist ka polnud, nagu mõned on rääkinud.
Kitsel, kes tuli Tartust, olid küll mõned võileivad kaasas. Krundi tegid saksa sõjavangid, kellega sai ka juttu ajada. Modellideks me neid kasutada ei julgenud. Küll aga kasutasime meie tööd vaatama tulnud estoonlasi – mitte otseselt portreedena, vaid lasime neil huvitavaid poose võtta.
Käisin nüüd maali restaureerimise ajal ka tellingutel, mis olid natuke madalamal kui meie ajal. Eks maal ole aja jooksul veidi tuhmimaks läinud.
