Torino surilina elab oma elu
See on Torino püha surilina, mille tarbeks on katedraali koori kõrvale ehitatud ekstra kabel. Ja püha surilina hoiti viimase ajani nagu surematu Kaštšei hinge vene muinasjutus: hõbedases anumas, mis asub raudkastis, mis omakorda paikneb marmorkirstus, see aga kabeli altaril olevas urnis.
Vahel harva, olgu siis vabast tahtest või sunni peale, tuuakse püha reliikvia välja. Viimati näidati püha kudumit rahvale 2000. aasta augustist oktoobrini paavst Johannes Paulus II tahtel. Kummalisel kombel läks püha eseme hoidmiseks rajatud kabel 1997. aastal põlema, nii et pühadus ise jõuti vaevu välja tuua.
Kolme aasta eest maikuus, mil mina Torino katedraali ukse vahelt sisse pugesin, muidugi surilina ennast ei näidatud. Küll aga oli toomkiriku põhjaseina äärde tõmmatud kuulsa lina koopia. Asi seegi. Sest väidetavalt on tegu ikkagi Kristuse surilinaga, millesse ta olevat mähitud, kui ristilt maha võeti.
Torinosse sattus reliikvia pärast pikka Euroopa pühamutes ekslemist 1578. aastal, sadakond aastat pärast katedraali ehitamist. Tol ajal oli Torino, see Po jõe maalilistele mägistele kallastele rajatud linn, Savoia valitseja Emanuele Filiberto pealinn ja ühtlasi üks olulisemaid linnu siin- ja sealpool Alpe. Rikkusi voolas siia kokku nii Po jõe äärsetelt Lombardia põldudelt kui ka Provence’i uhketest sadamalinnadest. Pole siis ime, et reliikvia, millest vanim kirjalik ülestähendus pärineb küll 14. sajandist, ent mida kaudsete tõendite abil on väidetud pärinevat aastast 33, maabus just siin.
Üle nelja meetri pikkusele linasele kangale jäädvustatud kujutis on tõepoolest hämmastav. Selles pole kahtlust. Selgesti on eristatav habemes mehenägu, torkehaavad mehe randmetel ja küljel. See püha lina on toiminud justkui röntgeniaparaadina ja jäädvustanud sellesse mähitud kangelase meie jaoks nii eest- kui ka tagantvaates. Pole midagi kosta, tõepoolest mõjuv! Ja seda mõju suurendab minu jaoks mu kõrval musta mähitud naisterahvale sosinal selgitusi jagav paater.
Reliikvia nüüdisaegsed uuringud said alata pärast 1898. aasta maikuud, mil jurist Secondo Pia sai loa seda pildistada. Juhtus esimene ime. Negatiiv osutus positiiviks. Lina oli toiminud justkui kristliku maailma esimene fotokaamera. Seejärel said ülesvõtete kallale asuda ka uudishimulikud teadlased.
Surilinal on tulekahjustusi. Veeplekke. Vereplekke. Kuid eelkõige selgelt eristatav kujutis, mis pole imbunud läbi lina kudede, vaid paikneb ainult selle pinnal.
Selgust ei ole ega tule
Kõike seda pole teadlased küll saanud uurida nõnda palju, kui tahtnuks. Sest reliikvia on reliikvia, ja sellest tükikeste eemaldamine pole katoliku kiriku meelest sünnis. Siiski jõuti 1988. aastal niikaugele, et kangast eraldati imeväike tükike, mis siis jagati maailma eri laborite vahel laiali.
Radiosüsinikumeetodil tehtud dateeringud näitasid, et kangas pärineb 13.–14. sajandist. Loomulikult saab iga radiosüsinikudateeringut vaidlustada, mida kanga jumaliku päritolu pooldajad ka varmalt tegid.
Torino surilina uuringud aga muudkui jätkuvad. Kuna füüsilist materjali on vähe, tuleb teadlastel läbi ajada piskuga, mis näiteks 2002. aasta restaureerimisest üle jäi. Selle põhjal avastasid itaalia teadlased, et lina tagaküljel on veel teine, esikülje kujutist meenutav kujutis.
1978. aastal avaldas tuntud USA keemik Walter McCrone oma tulemused, milles ta kinnitab, et punased plekid kangal pole veri, vaid punane ooker ja temperavärv. Sellega läks ta lepitamatusse vastuollu töörühma teiste liikmetega.
Arvamused üha lahknevad. Näiteks küsimuses, kuidas kujutis tekkida saanuks. Üks pakutud võimalusi on, et gaasid, mida keha pärast surma eritab, on väga reaktsioonivõimelised ja võisid lina mõjutada. See aga ei seleta, miks kujutis on nii hästi säilinud.
Möödunud aasta algul avaldati ühes keemiaajakirjas artikkel, milles keemik Raymond Rogers kinnitab, et lina tselluloosifiibrist on leitud märke süsivesinikest – tärklisest ja suhkrust. Kui suhkrut kuumutada, tekib karamell, ja nõnda võisidki lina mõned osad kollaseks värvuda. Tulekahjusid on lina jaoks ju jätkunud.
2005. aasta märtsis avaldas Ameerika amatööruurija Nathan Wilson oma eksperimendi tulemused. Ta oli asetanud päikesevalguse kätte musta värvi lina ja katnud selle klaasiga, millele oli kantud Torino lina kujutis. Tema väitel oli tulemus samasugune, nagu on pühal linal. Samas on reliikvia kanga materjalilt leitud õietolmu, mis väidetavalt sarnaneb Jeruusalemmas kevadeti õitsevate taimede õietolmuga.
Ja nii edasi, ja nii edasi. Kui eelmine paavst tahtis reliikviat rahvale näidata ja selle saladuse jälile saada, siis praeguseks on Püha Tool võtnud seisukoha, et on igaühe enda asi, kas uskuda kanga seotust Kristuse surmaga või mitte. Uuringuid pole vaja.
