STEVEN LEE MYERS: Islam Venemaal: kas riik püsib ühes tükis?
Need inimesed ei ole sooritanud kuritegusid, kuid neid kahtlustatakse, sest nad on muslimid, kes praktiseerivad islamit väljaspool riigi tunnustatud mošeesid.
“Me teame, kes nad on,” kinnitas vabariigi president Mustafa Batdõjev ühes intervjuus. Ta keeldus täpsustamast, kuid kinnitas, et nimekirjas on 150 inimest. Selle nimekirja koostanud komisjoni endine liige Maurat Haktukajev kinnitas aga, et nimekiri on palju pikem.
Ovod Golajev on selles nimekirjas. Ta elab Karatšajevskis, linnas, mis asetseb Kaukasuse jalamil, kus ta töötab turismifirma palgal, organiseerides suusa- ja jalgsimatku. Ta kannab pikki juukseid ja habet. Ta palvetab viis korda päevas. Ta paastub ramadaani ajal.
Novembris kinnitas ta, et eelmisel kuul vahistas miilits teda neli korda, korra isegi kaks korda samal päeval. Viimati vahistati ta 28. oktoobril, pärast kaks nädalat varem Kabardiini-Balkaaria pealinnas Naltšikis puhkenud kahepäevast vägivallalainet, milles sai surma 138 inimest.
Golajev (36) kinnitas, et islam, mida ta järgib, on vägivalla vastu, kuid hoiatas, et usklike vääritikohtlemine viib mehi meeleheiteni – nagu need, kes haarasid relvad ja ründasid miilitsa- ja julgeolekuüksusi Naltšikis. Mehi nagu ka tema ise. “Nad avaldavad mulle kõvasti survet,” rõhutas ta, “ja seejärel lähen ma ja lasen kedagi õhku.”
Islam tõusuteel
Siin, Põhja-Kaukaasias, nagu ka mujal Venemaal, on islamiusk tõusuteel. Samuti islamistlik sõjakus ja võimudepoolne hirm. Tulemuseks on paisuvad pinged, nagu tunti juba Euroopas, kus immigrantide vool muslimimaailmast on rikkumas suhteid liberaalsete ilmalike ühiskondadega.
Ainult et Venemaa muslimid pole immigrandid ega välismaalased, vaid regiooni põliselanikud. “Nad on Venemaa kodanikud ja neil pole muud kodumaad,” kuulutas president Vladimir Putin augustis, kohtudes Jordaania kuninga Abdullah II-ga.
Venemaal ei ole võitlus islami koha üle seisnenud küsimuses, kuidas muslimeid ühiskonda integreerida, vaid selles, kuidas riiki ennast koos hoida. Lahkulöömiskonflikt Tšetšeenias, kestnud juba enam kui aastakümne, on võtnud islami varjundi ja see valgub üle Tšetšeenia piiride naabervabariikidesse Kaukaasias, kus islam on kujunenud tõukejõuks võitluses korruptsiooni, brutaalsuse ja vaesusega.
2005. aasta 13. oktoobri hommikul haaras meestehulk relvad Naltšikis, ajendatuna peamiselt, nagu mõningate sugulased kinnitasid, habemetega meeste ja pearätti kandvate naiste ahistamisest ning kuue mošee sulgemisest linnas.
Dagestanis ja Inguššias on mässulisi süüdistatud lõpututes pommitamistes ja tapmistes. Šamil Bassajevi järgijad on võtnud vastutuse kõige surmavamate rünnakute eest, kaasa arvatud rünnak Naltšikile, enne seda samasugune rünnak Inguššias ning Beslani kooli hõivamine 2004. aasta septembris, milles sai surma 331 inimest, neist 186 last. Kõik see on kuulunud Bassajevi deklareeritud eesmärgi alla luua islami kalifaat, ühendades Põhja-Kaukaasia, ja lüüa lahku Venemaast.
Sellel eesmärgil on vähe toetust regiooni teistes muslimienamusega vabariikides, kuid rahulolematus on kasvamas samaaegselt võimude repressioonidega. Mitte kõik nendes rünnakutes osalejad pole Tšetšeenia sõjas karastunud võitlejad. Üha enam seistakse vastu Kremli jäigale poliitikale keskvõimu vaidlustajate suhtes.
Valitsus on taaskehtestanud nõukogudeaegse kontrolli religiooni üle, luues muslimi vaimsuse osakonna, sanktsioneeritud rühma, mis kontrollib islamiliidrite ametissemääramist. Kohtades nagu Naltšik ja Karatšai-Tšerkessia on “ametlikud” muftid ja imaamid ise sattunud süüdistuste alla, et nad üritavad säilitada oma staatust, lubades Kremlil suruda maha islami “puhtama” vormi järgijaid.
Islami paradoks
Islami paradoks tänasel Venemaal on see, et muslimite olukord pole kunagi olnud nii vaba kui nüüd. NSV Liidu ja selle usundeid represseeriva poliitika kokkukukkumine on toonud kaasa 14 aastat islami taaselustumist. Islamit tunnistatakse ametlikult riigi nelja peamise usundi hulgas, kõrvuti õigeusu, budismi ja judaismiga. Venemaa on avaldanud soovi liituda islamiriikide organisatsiooniga.
Pole olemas ametlikku statistikat, kuid Venemaa muslimite hulgaks hinnatakse 14 kuni 23 miljonit – 10–16% Venemaa elanikest. Muslimid on levinud üle kogu riigi, kuid keskendunud mitmesse muslimienamusega vabariiki. Tuhandeid mošeesid on taastatud ja taasavatud, nagu ka madrassasid, sealhulgas üks Tšerkesskis, kus 66 noort meest ja naist õpivad usu põhialuseid. Nende õpetajate hulgas on neli egiptlast.
“Me võiksime palvetada Punasel väljakul ja keegi ei paneks tähele,” märkis Tšerkesski mošee imaam Kazim Katšijev pärast õhtust palvust. See tolerants islami vastu on ometigi piiratud. Usklikke, kes ei kuulu riigi kontrollitavatesse kogudustesse, vaadatakse kasvava umbusuga Tšetšeenia ja naabervabariikide radikaliseerumise tõttu. Neid mõistetakse hukka vahhabiididena, Saudi Araabia puritaanliku sekti esindajatena, mis on kujunenud Venemaal juba iga islamimässulise sünonüümiks.
Esineb ka vägivaldseid vastulööke. Mullu 14. oktoobril tungis näiteks jõuk noori mehi palvemajja Sergijev Possadis Moskva lähistel, rüüstades seda ja pekstes kohalikku imaami. Nad karjusid: “Muslimitel pole Venemaal kohta.” Nii kinnitab Venemaa muftide nõukogu, esindades vaimsuse osakonda.
Mufti Ravil Gainutdin, nõukogu esimees, kinnitas, et valitsus peab tegema enam, kaevates, et riigitelevisioon kujutab pidevalt muslimeid tervikuna kui Venemaa vastu püha sõda pidavaid radikaale, selle asemel, et kujutada neid Venemaa ühiskonna osana.
“Kui me koolitame muslimi lapsi mässulisteks võitlejateks, kes on valmis minema lahingusse, ja samal ajal õpetame venelasi olema muslimite vastu, pole meil õige poliitika,” märkis ta. “Ja nii peab selle riigi valitsus seda nägema ja sellele vastama.” Ta hoiatas, et valitsuse poliitika Kaukaasias – ja selle suutmatus ületada sügavaid sotsiaalseid ja majanduslikke probleeme – sunnib osa inimesi otsima pelgupaika ideedes, mida tema peab väärdunult radikaliseerunud islamivormiks.
“Kui inimesed kohtuvad sotsiaalse ebaõiglusega, võimudepoolse korruptsiooniga või jõukuse ebavõrdse jagunemisega ühelt ja vaesumisega teiselt poolt, on see õnnetuse põhjuseks, radikaliseerides meeli ja viies konflikti ja revolutsioonini,” märkis Gainudtin.
Naltšikis süüdistavad paljud muslimid vabariigi ekspresidenti Valeri Kokovit pingetes, mis lõid lõkkele oktoobris. Tema siseministeerium kohtles karmilt neid, kes järgisid islami rituaale. Põhjendamata vahistamised ja peksmised olid igapäevased.
Islam kui poliitiline relv
Ali Pšigotõšev (55) töötas diktorina riigiraadios 30 aastat, kuni vallandati palvetamise eest, nagu ta ise väidab. Tema poeg Zaur vangistati oktoobris kokkupõrkejärgses vahistamislaines. Ta süüdistas kohalikke imaame, et need on oma naha säästmiseks toetanud repressioone. “Rahvas oli siinses vabariigis kannatlik, kuid ka sellel on piirid,” märkis ta Naltšiki ainsas mošees. “Ja puhkes tragöödia. Ja see on ainult selle tragöödia algus.”
Sellist meeleolu kardavad võimud kõige enam.
Karatšai-Tšerkessia president Mustafa Batdõjev ütles, et tema kodukoht toetas avalikult islamit. Ärimehena maksis ta oma kodukülla mošee ehitamise eest. Tema vabariik aitab inimestel reisida palverännakule Mekasse. Ramadaani viimane päev – mis eelmisel aastal oli neljapäeval – on riiklik püha.
Kuid ta märkis, et Tšetšeenia iseseisvuslased on kaaperdanud islami, et maadelda võimu pärast Venemaaga, eelistades solvavat islamiversiooni, mida enamasti ei tunnista vabariigi valdavalt ilmalikud muslimid. Ta lisas, et Bassajevi-sugused liidrid värbavad aktiivselt mässulisi regioonist, sealhulgas ka tema vabariigist, õigustades seega kahtlusaluste isikute nimekirja koostamist.
“Separatistid pole veel rikkunud Venemaa seadusi, seega mingeid meetmeid ega jõudu pole nende vastu rakendatud,” ütles Batdõjev. “Kuid me jätkame suhtlemist elanikega, hoiatades nende võimalikke toetajaid ja takistades noorte liitumist nendega.” Ta lisas: “Me ei või leppida ja ei saa nõustuda meetmetega, kuidas need inimesed oma usku järgivad.”
Golajev läks islami usku pärast teenimist Nõukogude armees Ida-Saksamaal. “Võimud kardavad islamit, kuna kardavad seda distsipliini, mida usk esindab, ja vastuhakku korrumpeerunud ühiskonnale,” kinnitas ta. “Kellel on vaja inimest, kes ei joo, ei suitseta ja kes on vaba?” kritiseeris ta võime. “Kui ma laman purjuspäi pikali, on mind kergem kontrollida.”
Copyright: New York Times Syndicate
Tekst: Steven Lee Myers
Tõlkinud: Heiki Suurkask
