Pärt Liase viimaste aastate telefonikõned – harilikult helistas ta õhtuti – ei olnud lõbusad ega reipad. Tal olid ühiskonnale – ja mitte üleüldse, vaid just siin Eestis – konkreetselt põhjendatud etteheited, millest ühtegi ei andnud kõrvaldada n-ö töökorras. Need puudutasid töörahu ja õigust segamatusele. Väga inimlikud soovid, mida Pärt ei esitanud kui akadeemiline õpetlane, vaid kui nn väike inimene, üks meie hulgast, kes ei taha palju rohkemat, kui et tema olemasolust peetaks lugu. Et poleks trampimist. Seda jätkub.
Igavik on kiuslik ses mõttes, et ta jääb alati küsima: mis sinust jääb? Kirjandusteadus jääb igaviku ees paraku ikka kimbatusse, sest suhe kirjaniku loomingusse ei ole kunagi niisugune konstant nagu Plancki oma füüsikas. Koguni tekst ise ei pruugi jääda muutumatuks. Mida Pärt Lias teadlasena tahtis, oli selgus kunstilise teksti, täpsemalt proosateksti, ehituses, kus põrkuvad kokku ajastu surve ja vormiomased proportsioonid.
Võhikule asja lihtsamaks tehes – ta uuris seda, miks on eesti nõukogude romaan kirjutatud nii ja mitte teisiti ning mida see “niimoodi-kirjutamine” annab. Romaanide ümberjutustamine teda ei rahuldanud. Tema taotles narratiivse teksti sellist uurimist, mis oleks vaba eluloolisest labasusest, kuid loogiliselt korrektne. Ütleme teisiti: Pärt Lias uuris seda, kuidas kirjanik (kõik autorid, keda ta käsitles, olid ju okupatsioonialused) vähendab ajakajalisust. Väga raske ülesanne, sest selle lahendamine võib olla kõikidele vastukarva.
Pärt Liase ilmseks sooviks oli see, et niisugust ülesannet peab siiski enesega vastuollu minemata saama lahendada parimal viisil. Ta polnud rahul, kui sellest ei saadud aru, ent ta ei pidanud häbenema ülesande püstitust.
Peeter Olesk
Pärt Liase ärasaatmine toimub 26. oktoobril kell 10.30 Pärnamäe krematooriumis.
