Romaaniülikool: J. R. R. Tolkien “Kääbik”
– Mäekollid on julmad, alatud ja kurja südamega olevused. (---) Nad on meistrid vasarate, kirveste, mõõkade, pistodade, tangide, niisamuti kui piinamisriistade peale, ja kui nad neid ise ei valmista, lasevad nad neid oma kavandi järgi teha teistel – vangidel või orjadel, kes peavad töötama, kuni nad õhu või valguse puudusest surevad. Pole võimatu, et nemad mõtlesidki välja mitmed masinavärgid, mis on hilisematel aegadel maailmale nuhtluseks saanud, eeskätt just teravmeelsed seadeldised, mille abil saab ühekorraga palju inimesi tappa.
Mis õgib kõik hingetud
asjad ja elavad,
nii lilled kui puud,
nii linnud kui elajad?
Millest ei pääse teras,
ei haljas raud,
ei kaljurahnud,
ei tammelaud?
Mis hävitab kuningad,
linnad ja maad,
kõrged lumised mäed,
orud sügavad?
– (---) Bilbol oli tunne, nagu kleepuks keel suulakke; ta tahtis kisendada: “Anna mulle veel mõtlemisaega! Aeg pole veel läbi!” Aga ta ei suutnud endast muud välja pigistada kui haleda ootamatu kiunatuse:
“Aeg! Aeg!”
Bilbo pääses lihtsalt õnnekombel. Sest see loomulikult ongi vastus.
– “Ei,” ütles Thorin, “sa oled rohkem väärt, kui sa ise tead, sa lahke lääne poeg. Sinus on julgus ja tarkus parajas tasakaalus. Kui meie hulgas oleks rohkem selliseid, kes head kõhutäit, nalja ja laulu kullakoormast ülemaks peavad, oleks meie maailm praegusest rõõmsam paik. Aga olgu ta kurb või rõõmus, mina pean ta nüüd maha jätma. Hüvasti!”
Bilbo pööras näo ära, läks ja istus teki sisse mähkunult üksinda maha, ja usu või ära usu, nuttis silmad punaseks ning hääle kähedaks. Ta oli ikka üks väike hea hing.
Mõni aasta tagasi juhtusin Austrias ühe europrojekti käigus vestlema Saksa kirjastajaga. Ta kurtis teaduskirjanduse tarbijate vähesuse üle. Küsisin, millest nad siis elavad. Järele mõtlemata vastas ta: “Sõrmuste Isandast”! Selgus, et sellele kirjastusele kuulub J. R. R. Tolkieni menuromaani tõlke avaldamisõigus Saksamaal.
Tolkien on keeruline fenomen. Teda on nimetatud “(kõrg)ulmekirjanduse isaks”, aga selmet söösta tulevikumaailmadesse, ehitab ta oma romaanid, nende seas paljude laste lemmikraamatuks saanud “Kääbiku”, muinasgermaani ja anglosaksi müütilis-eepilisest ja keskaegse rüütliromaani ainesest, kuhu on pikkinud lisandusi muudest muinaslugudest, nagu Homerose eepostest või soomlaste “Kalevalast”.
Britid on hübriidžanri leidlikkusega ikka silma paistnud. Neid pole kängitsenud teaduskramp, mis meie folkloriste või kirjandusteadlasi on pikka aega takistanud tunnustamast näiteks Kreutzwaldi geeniust “Kalevipoja” loojana. Pole ehtne rahvaluule, ütlevad Kreutzwaldi kriitikud alates Tuglasest, Aavikust ja Orasest.
Aga kes määratleks, kes on rahvas? Kas ainult lihtrahvas või loodusrahvad, kes pole tõusnud tsivilisatsiooni “kõrgustesse”, või kui nimetatuist pole enam midagi järele jäänud, siis kas proletariaat, ühiskonna põhjakiht, pööbel ja matsid?
18. sajandil avaldas šotlane James Macpherson keldi-iiri rahvaluulet andekalt matkivaid luuletusi, mis “Ossiani lauludena” said peagi kuulsaks kogu Euroopas ja andsid asendamatu tõuke romantilise kultuuritüübi plahvatuslikuks läbimurdeks. See polnud “ehtne” rahvaluule, aga sellest vaimustusid miljonid, mõju ei piirdunud romantilise vaimueliidiga.
Veel enam käib see muinasjutu kohta. Hilisemad uurijad kinnitavad, et vendade Grimmide muinasjutud erinevad päris tugevasti nende aluseks olnud rämedaist hiliskeskaja rahvajuttudest. Grimmid mahendasid-ilustasid lugusid nii, et need kombekat-kodanlikku keskkihti ei haavaks. Sündis nähtus, mida alates meie ärkamisajast tunneme muinasjutuna. Nende najal on lapsed üles kasvanud paljudes põlvkondades paljudes maades, olgu kõrgkihis või maal-külades. Muinasjutud on saanud rahvaloominguks juba publiku arvukuse, klassipiire ületava iseloomu tõttu.
Võib-olla peakski tänapäeva rahvaluulena kirjanduse vallas käsitlema eeskätt massikirjandust? Sellele ei räägiks vastu loojaprintsiip. Ka vanimatel rahvalauludel või eepilistel lugudel olid loojad – rahva seas andekaimad sõnavaldajad, kes tänapäeval kujutatuina kuuluksid kindlasti ühe või teise maa kirjanike liidu või PEN-klubi nimekirja. Kas sõnalooming on suuline või kirjalik, see on enam-vähem tehniline küsimus.
Carroll ja Tolkien
“Kääbik” paneb mõtlema Lewis Carrolli raamatule “Alice imedemaal”. Siin on küll erinevus. Matemaatikust Carrolli hüpe kirjandusloomesse oli järsem kui kirjandusteadlasel Tolkienil. Tulemuseks oli teos, mis õigupoolest pole lastekirjandus, vaid paneb tõsiselt juurdlema filosoofilise meelelaadiga täiskasvanuidki.
Ei olnud sugugi saamatud ega naeruväärsed mõnedki neist 16. sajandi arvukatest rüütliromaanidest, mis tõukasid Cervantest kirjutama “Don Quijotet”. Nagu “Kääbikus” kohtab sealgi hiiglasi, koletisi ja lohesid, aga see, et rüütlid kaitsevad neitseid ja naisi meessoo jõhkrate tungide ja vägivalla eest, tagavad neile väärtuse. Tolkieni “Kääbikus” ei kohta küll ainustki naishinge, aga küllap olid hellad ja hoolitsevad emad nii Bilbol kui ka võlur Gandalfil. Ega nad muidu enda ümber headust levitaks ja kaaslasigi paneks lõpuks oma kehalisest päkapiklusest vaimselt üle kasvama.
Elust ja loomingust
John Ronald Reuel Tolkien
(1892–1973)
•• Sündis Lõuna-Aafrikas Bloemfontsteinis panga ärijuhi pojana. Suguvõsa pärines Saksimaalt (saksapärase nimega Tollkiehn).
•• Tolkien oli kolmeaastane, kui perekond asus elama Inglismaale. Noor Tolkien õppis alguses Birminghamis, seejärel Oxfordi ülikoolis, mille lõpetas 1915. aastal. Ta läks vabatahtlikuna Esimesse maailmasõtta, kuid 1916. aastal saadeti kehva tervise tõttu erru. Samal aastal ta abiellus, peres kasvas neli last.
•• 1925. aastal sai Tolkien Oxfordis vanainglise kirjanduse professoriks. Tema peasaavutuste hulka kuulusid rüütlipoeemi “Söör Gewain ja roheline rüütel” kommenteeritud väljaanne, uurimused anglosaksi eeposest “Beowulf” ning “Canterbury lugude” autori Geoffrey Chauceri loomingust.
•• Kuninganna Elizabeth II lõi 1972. aastal Tolkieni rüütliks.
•• Esimene ilukirjanduskatsetus oli “Kääbik” (“The Hobbit”, 1937; ee Lia Rajandi, värsid Harald Rajamets, 1977, 1995, 2002).
•• Märksa ambitsioonikam oli kolmeosaline “Sõrmuste Isand” (“The Lord of the Rings”, 1954–1955, ee 1. osa Votele Viidemann 1996; Viidemann ja Ene Aru 2007; 2. ja 3. osa Ene Aru 1997–1998), mis tõi Tolkienile ülemaailmse kuulsuse.
•• “Sõrmuste Isanda” põhjal tehtud Ralph Bakshi animafilm pärineb 1978. aastast. Peter Jackson tegi kogu triloogiast filmi aastatel 2001–2003 ning aastatel 2010 ja 2011 valmib kaks filmi ka “Kääbiku” põhjal.
•• Tolkieni teostest on eesti keeles ilmunud veel “Leht ja puu; Suur-Woottoni sepp; Talumees Gil Hamist” (tlk Krista Mits ja Krista Kaer 1993), isa käsikirjade põhjal Christopher Tolkieni kokku pandud “Silmarillion” (1977, tlk Tiina ja Priit Zingel, 1999, 2002), “Roverandom” (1998, tlk Eve Laur, värsid Linda Ruud, 2003) ja “Lõpetamata lood: Númenor ja Keskmaa” (tlk Ove Hillep, Cristina Uluots ja Sach Uusjärv, 2006).
