Antsul võib ju veelgi hellitusnimesid olla, aga Tanki-Antsuna teavad teda paljud. Tanke ja tankide juhtijaid on Ants küllalt juhtinud. Muide, hästi! Ja mis kord kätte õpitud, seda niipea ei unusta. Küllap vaatab ta mõndagi välismissiooni või liitlaste õppust külastades heldinult üle ka uusima tankitehnika. Eesti armees ju tanke pole. Unistada ikkagi võib ja unistused teevad maailma kaunimaks.

Ants on tõsine mees. Iga tõsine mees ei ole veel tõsiselt võetav mees. Ants on, ja vägagi. Kui annab käske – siis selgelt ja soravalt. Kui räägib juttu, siis selgelt ja loogiliselt. Vahtu ja vahutamist ei salli. Isamaast räägib ja rääkida oskab. Teab, mis on kodumaa ja kui tähtis on selle kaitse. Lihtsalt isamaalise näoga lollidel end kamandada ei lase, elades põhimõttel: jutustada isamaast ju võib, aga parem on tema jaoks midagi ära teha.

Inimene õpib kogu elu, aga kas võtab ka õppust? Koole ja koolitusi on sünnipäevalaps elus palju läbi teinud ja kindlasti targemakski saanud. Ta on ka ise aastaid koolmeistri ametit pidanud ja oma tarkusi rahvusvahelisele seltskonnale jaganud, õppuriteks eri rahvaste andekamad esindajad.

Ants kasvas ema ja isata. On käinud Siberis ja sõjas, küllap läbi veest, tulest ja vasktorudestki. Aga sõpradele on ta ikkagi muhe ja mõnus kaaslane talle omapärase tõsiduse ja sirgjoonelisusega.

Ants võtab vahel pitsi viinagi, harva ja mitte palju. Kord pakkusin talle üht kodust segu. Ants proovis ja küsis: “Mis see on?” “Viin apelsinimahlaga,” oli minu vastus. “Mhh, päris huvitav,” kõlas Antsult. Tema armastab selgust ja läbipaistvust.

“Tankist” ei ole ta kunagi olnud ja “tankiste” ei salli. Mehed olgu ausad ja raudsed, nagu hea tank, mille peale võib loota ja mis sind kunagi ei reeda. Suured masinad oma kitsaste kabiinidega pole meest painutanud. Ants on ikka sirge selja ja oma arvamusega, sest Ants on aus eesti mees.

Veljo Ipits,

klubikaaslane Rotarys