Rein Raua „Vend” räägib vabaduse tagasivõitmisest

Rek­to­rist kirjaniku ele­gant­ne lühi­ro­maan so­bib kinkeraamatuks – heas mõttes. Loo sisse on autor peitnud tänuavaldused Alessandro Bariccole ja Clint Eastwoodile.

 Rein Raud ise an­nab mõis­ta, et te­ma värs­ket raa­ma­tut võiks vaa­del­da na­gu pa­be­ri­le trüki­tud ves­ter­ni. SüÏee on tõepoo­lest klas­si­ka­li­ne: ni­me­tus­se väi­ke­lin­na saa­bub sa­lapä­ra­se taus­ta­ga mees, kes külvab väl­ja­ku­ju­ne­nud võimust­ruk­tuu­ri­des se­ga­dust, pa­neb en­nast män­gel­des maks­ma ja lah­kub kab­jap­la­gi­nal päi­ke­se­loo­jan­gus­se. Löö­ma­fil­mi st­se­naa­riu­mi kir­ju­ta­jat Rauast siis­ki ei ole, kui­gi oleks vä­ga hu­vi­tav tea­da, mis juh­tuks, kui eru­dii­dist rek­tor tõsi­mee­li sel­li­se üle­san­de et­te võtaks.

Kui sil­dis­ta­ma asu­da, võiks „Ven­da” ehk ni­me­ta­da fi­lo­soo­fia­mai­gu­li­seks lühi­ro­maa­niks, mil­le kir­ju­ta­mi­ne pak­kus au­to­ri­le ilm­sel­get nau­din­gut. Na­gu nä­ha, võib raa­ma­tu stiil ol­la üheaeg­selt nii napp kui ka ilukõne­li­ne. Lu­ge­mi­se käi­gus mee­nus Raua en­da 1990. aas­tal il­mu­nud fan­taa­sia­raa­mat „Rat­sa­nik Melc­hio­r”, mis rää­gib al­le­goo­ria kau­du sa­mu­ti ini­me­se sünnipä­ras­te õigus­te ta­ga­sivõit­mi­sest.

Lõpp tuleb helge

Ele­gant­ne ja nu­ti­kas tas­ku­for­maa­dis teos rää­gib ker­gel too­nil suur­test küsi­mus­test, väl­ti­des hoo­le­ga lu­ge­ja tee­le liig­se­te ras­kus­te vee­re­ta­mist. Kin­ke­raa­mat? Teos pa­kub tões­ti oht­ralt tsi­taa­te, mil­le koht oleks va­ra­se­mal ajal ol­nud noor­te daa­mi­de sal­mi­ku­tes ja mis so­bik­sid nüüd vee­bipõhis­te suht­lus­kesk­kon­da­de­ga lii­tu­mi­sel täi­de­ta­va­te an­kee­ti­de ri­kas­ta­mi­seks. „Kõik, mis on ol­nud, voo­lab koos ve­re­ga mi­nu soon­tes, aga kui mu süda tuk­sub, siis on ik­ka­gi käes ai­nult prae­gu­ne hetk,” ütleb tüdruk ni­me­ga Tu­me. „Ar­mas­tus al­gab võimest ee­lis­ta­da täiu­se­le ebatäius­lik­kust,” sõnab pea­te­ge­la­ne, kel­le tii­tel on nii oma õe Lai­la kui ka lu­ge­ja jaoks liht­salt vend. Sel­lis­te afo­ris­mi­de osa­kaal ei üle­ta ta­lu­ta­va pii­ri ja nõnda on „Vend” kok­kuvõttes pä­ris ar­mas raa­mat.

Nii Lai­la kui ka te­ma vend läh­tu­vad ida­mai­sest põhimõttest „toi­mi­da toi­mi­ma­ta”, ehk­ki esial­gu eri­ne­val moel. Lai­lal po­le „muud soo­vi, kui suu­ta maail­mast lä­bi li­bi­se­da il­ma te­mas­se üht­ki jää­vat jäl­ge jät­ma­ta” ja ta alis­tub seetõttu kaa­si­ni­mes­te tah­te­le, mi­da ta võrd­sus­tab saa­tu­se su­va­ga. Ven­nal ku­kub aga näi­li­ne ei­mi­da­gi­te­ge­mi­ne väl­ja nii täius­li­kult, et see tä­hen­dab si­su­li­selt kõikvõim­sust. Lait­ma­tul taot­lu­sel on lait­ma­tud ta­gajär­jed, ku­ri taot­lus pöör­dub kur­ja ene­se vas­tu.

Muu­tu­ma­tult anar­hist­li­ku veen­du­mu­se­ga Raua jaoks tä­hen­dab õnne­lik lõpp, et ebaõig­la­ne võimust­ruk­tuur mu­re­neb oma ras­ku­se all ja head ini­me­sed leia­vad va­ba­du­se ja jõu ene­se­teos­tu­seks. Et kir­ja­ni­ku kui mik­rou­ni­ver­su­mi loo­ja rol­li­ga kaas­neb pä­ra­tu vas­tu­tus, kan­nab au­tor hoolt, et lõpp oleks ik­ka hel­ge. Sa­ja­le­hekülje­li­ne mi­ni­ro­maan on ke­na ja mõnus ühe-õhtu­lu­ge­mi­ne, pal­sam lüüri­li­se­le hin­ge­le.

Lisaks

Väljavõte „Vennast”

•• „Ma tean, et me ei tohi mõõta eneste järgi, ütles Nelk. – Ma tean: üks asi on ohverdada kellegi või millegi nimel oma elu kujuteldavad võimalused, teha oma valikud selle järgi, kuidas oleks parem neile, kelleta su maailm pole võimalik. Hoopis teine asi on aga taluda etteheiteid just neilt, et sa pole elanud nii, nagu tahtsid – et oled liiga palju andnud järele ja sellisena pole sa neid väärt. Aga tugevad ei täna kedagi  ja sestap ei saagi sinul olla muud rõõmu kui see, et vaid tänu sinule on nad tugevaks saanud.” (Lk 86)