Lennart Meri lennujaamas tunned end koduselt
Tallinna lennujaam ei ole transiitjaam nagu Kesk-Euroopa või Skandinaavia suured jaamad, meie lennujaam on värav Eestisse – enamasti raugelt rahulik ja mõnusalt valgusküllane. Igati loogilise lahendusena mõjub juurdeehituse talutarelik viilkatus, mis veidi tagasihoidlikumal moel püüab jätkata M. Piskovi projekti järgi 1980. aasta purjeregatiks valminud terminali. Meenutas ju ka selle hoone lahendus oma ribilise katusekonstruktsiooniga roogkatuse harjamalkasid.
(Omaette sümbolväärtusega oli tollal muidugi Maile Grünbergi röögatult moodne punane sisekujundus, mille kaotamist nutsid taga paljud disainikriitikud ja nostalgilised lennureisijad.)
Lennujaama reisiterminal on omalaadne eriotstarbeline valgest betoonist konstruktsioon, kus on üsna dünaamilisel moel ühendatud eri keerukusastmega tehnilised lahendused. Samuti on rakendatud koos tööle sellised materjalid nagu betoon, klaas ja teras.
Uue reisijate terminali eskiislahendused on loonud Jean-Marie Bonnard lennuterminalidele spetsialiseerunud Prantsuse firmast Sofreavia SA (nüüd Egis Avia) ning põhiosa arhitektuursest lahendusest koostas Inge Sirkel-Suviste arhitektuuri- ja projekteerimisbüroost EA Reng AS.
Lennujaama renoveerimise ja laiendamise tulemusel suurenes selle läbilaskevõime 2,5 miljoni reisijani aastas ja reisiterminalile lisandus ligi 14 000 ruutmeetrit kasulikku pinda. Kuid mis kõige olulisem: need, kes on pidanud uues terminalis oma lendu ootama, on tundnud end üsna koduselt.
