See on aeg, mil „üldiselt tuimas ja uimases ühiskonnas hakkas huvitavaks minema” (lk 16). Peategelane, kirjanik Olte aina tormab ühelt ürituselt teisele: agiteerib nn fosforiidisõjas, käib Hirvepargi meeleavaldusel ja Tartu muinsuskaitsepäevadel, aitab käivitada loomeliitude pleenumit – ja jõuab veel palju muudki. Vähese ajaga ei sünni aga mitte ainult palju erinevaid sündmusi, vaid ka seltskondi. Ka raamatus tõdetakse: „Oltel oli praegu Kultuurinõukogu, Vellol MRP-AEG, ajaloolastel ajalugu, aga kuipalju oli neid seltskondi ja isemõtlejaid, kellest Olte midagi ei teadnud!” (lk 73).

Tegelased õigete nimedega

Tabavalt jaotatakse nende kahe aasta „värelemised” neljaks: „dis­sidentlus, ökoloogia, muinsuskaitse ja ... kunstiinimeste ... sõnavõtud” (lk 54). „Leidik” puudutab neist kõiki peale muinsuskaitse, kuid kirjanikust peategelase kaudu keskendutakse eelkõige loomeinimestele, intelligentsile ja teadlastele. Ja suur see loomeinimeste hulk ja roll taasiseseisvumisaegses poliitikas tõesti oligi. Nii võib olla omajagu tõtt tähelepanekus, et ehk olidki paljud neist loomult poliitikud – kuna totalitaarses ühiskonnas pakkusid vabad kunstid selleks rohkem asendusvõimalusi kui mis tahes teine eriala, sh ametlik parteipoliitika (lk 15). Samas teeb romaani veelgi huviväärsemaks see, et siin kujutatakse (küll kõverpeeglis) ka nomenklatuuri, neid, kelle jaoks Nõukogude Liidu peatne lagunemine tähendas mugava elu lõppu ja vajadust hakata kibekiiresti tagalat kindlustama.

Põnevust lisab seegi, et väga paljud tegelased esinevad õigete eesnimede all, mis viitavad nende prototüübile. Nii portreteeritakse siin tuntud ajaloolisi isikuid alates Karl Vainost, Bruno Saulist, Indrek Toomest ja Rein Ristlaanest kuni Jaan Krossi, Ignar Fjuki ja teisteni. Järjepidevalt vilksatab teosest läbi Lennart, „tulevane suurpoliitik”. Nimi Olte viitab mõistagi alter ego’le – ja peegeldab Valtoni aktiivset osalust taasiseseisvumises. Eelkõige kujutavad need pooleldi dokumentaalsed tegelased endast siiski koondkujusid, ühe või teise 1980. aastate lõpus olulise grupi esindajaid (muuseas kohtab lugeja siin näiteks ka „tüüpilisi” punkareid ja ärikaid).

Ühelt poolt oleks „Leidik” seega justkui dokumentaalromaan – selle tegevustik ammutab ainest toonastest sündmustest, tegelased tõukuvad toona tegutsenud isikutest. Teiselt poolt on siia lisatud tugev annus belletristlikku ainest. Ajalookroonikale seltsiks hargneb mitu eri lugu, mis küll Valtonile tüüpiliselt kipuvad enamikus tiirlema Olte, tema teostest nõnda tuttava kirjanik-macho armuseikluste ümber. Romaani tugevalt kujundlik nimilugu seostub siiski hoopis ühe väikse poisiga, vene leidlapsega, kelle Olte võtab koos naisega enda kasvatada, tehes Pavlikust Pauli. Tema loole loob tausta romaani muidu tugevalt venelaste vastane hoiak, mis peegeldab hästi toonaseid meeleolusid: ka fosforiit seostub mitte ainult ökoloogilise, vaid „rahvusliku saastamise ohuga” (s.t migrantidega). Selle ohu sümboliks sai teatavasti Lasnamäe. Just sealt on pärit ka Paul. Otsekui illustreerimaks arvamust, et Lasnamäel elab üksnes sihitult hulkuv „juurteta migrantide kogukond”, on vanemad Pauli hüljanud ja poiss sattunud elama kodutute laste kampa. Ehkki Paul kohaneb kiiresti ja õpib ära eesti keele (hakates vene keelt ja venelastest sõpru isegi häbenema), ei lase päritolu teda lahti, vaid Lasnamäe sõbrad kummitavad teda edasi. Integratsioon ebaõnnestub ja veel sündimata riigile jääb uus kodanik kasvatamata.

Kirjanikud pjedestaalile

Tervikuna on teoses eri lugusid ja tegelasi siiski nõnda palju, et ükski neist ei pääse päris lõplikult maksvusele. Nii jääb romaani peaväärtuseks ikkagi iseseisvumiseni viinud sündmuste kujutamine loovintelligentsi vaatenurgast. Vahest veelgi enam peegeldab romaan seda, kuidas mäletas toonaseid sündmusi nendes kaasa löönud kunstnikkond kümme aastat hiljem. „Leidik” ilmus 2000. aastal. Ja siin leidub nii nostalgiat taasärkamisaja järele kui ka ki­bestumust olevikus, mida tajutakse allakäinu ja kommertslikuks muudetuna. „Rahvuslusel, aatelisusel, missioonitundel, sõnumil rahva jaoks ja muudel sarnastel oskussõnadel on ammuilma laibalõhn man.” (Lk 11) Romaani palistavad pidevad kibestunud-iroonilised sedastused selle kohta, et uues vabariigis ei pääsenud juhthoobade juurde mitte muutlikul ajal riski enda peale võtnud aateinimesed, vaid na­ha­hoidjad ja endised parteilased, kes nüüd „häälitsesid isamaalises vaimus ja pühkisid silmist võltsivõitu pisaraid” (lk 14). Kriitiliselt ei suhtu romaan mitte üksnes võimu, vaid ka raha jaotamisse uues vabariigis. Ideoloog Tiidu tegelaskuju kaudu tuletab see lugejale pidevalt meelde, et juba toona vaatasid paremini informeeritud parteilased ringi, kus tulusat äri ajama hakata ja va­randust üle võtta. Selle kaudu tõstatab Valton ka küsimuse, kas tõesti „vahetatakse vaid sildid välja... üksikute mahavõetute puhul aga lüüakse suurt lokku, et kaugele oleks kuulda, otsekui toimuksid suured ajaloolised muutused” (lk 179). Nõnda lõimi­takse romaanis kokku uus ja vana vaenlane: kui varem oli see punaparteilane, siis romaani kirjutamise ajal, 1990. aastate lõpus, sai selleks ärimees – Valton aga näikse kuulutavat, et tegu pole mitte halva erinevate kehastuste, vaid ühe ja sama isikuga.

Seega kannavad romaani üsnagi selged ja arhetüüpsed vastandused: see on ülistus julgetele, aatelistele inimestele – ja irooniline näpuvibutus keskmise inimese pihta, kelleks on arglik muganduja. Julgust kui romaani keskset väärtust par excellence kehastavad mõistagi dissidendid. Ent seesama väärtuskese võimaldab tõsta pjedestaalile ka kirjanikud – kes „julgesid siiski rohkem kui teised enamasti. ... oma julguse ja tarkuse piires ... väljendasid kuidagiviisi, kas või ridade vahel seda, mida kõik niigi teadsid, aga ei tohtinud öelda” (lk 45–46). Sa­mas võimaldab see aimata se­dagi, kui raske oli kirjanikel rahvale sõnumi edastaja rollist koos uute aegade tulekuga loobuda: kirjutades oma kaasajast, tõdeb jutustaja juba raamatu alguses ilmse kibestumuse ja pahameelega, et „uudsed filoloogilised rõvedused” on „ainus asi, mis veel kirjanduses läheb” (lk 11).

Arvo Valton (1935)

Arvo Valton – kodanikunimega Vallikivi – on sündinud Märjamaal.

1949. aastal küüditati ta koos vanematega Siberisse, kus lõpetas ka keskkooli.

Pärast kodumaale tagasi pääsemist lõpetas insenerina TPI (1959) ja töötas seejärel tehastes.

1967. aastal sai filmidramaturgi diplomi. On olnud mitme tuntud ajalooainelise filmi stsenarist: „Viimne reliikvia” (1969), „Hundiseaduste aegu” (1984).

Valtoni novellikogudest (nt „Kaheksa jaapanlannat” (1968), „Sõnumitooja” (1972) ja „Ühiskondlik mäng” (1972)) sai oluline tähis modernismi jõudmisel eesti kirjandusse.

Temalt on ilmunud pseudoajalooliste novellide kogud „Õukondlik mäng” (1972) ja „Vanad arved” (1981). Lisaks novellidele on kirjutanud jutustusi ja romaane, nt ajaloolis-filosoofilise romaani „Tee lõpmatuse teise otsa” (1978).

Ärkamisajal avaldas ühe esimese romaani Siberisse küüditatutest: „Masendus ja lootus” (1989).

Suur on olnud Valtoni roll soome-ugri kirjanduse vahendamisel.

Osales aktiivselt iseseisvuse taastamises. Oli ka Eesti Kongressi ja Eesti Komitee liige ning aastail 1992–1995 riigikogu liige.