Tahaksin välja pakkuda mõned konkreetsed ettepanekud, mida Tallinna ülikooli meelest võiks kaaluda. Kõigepealt üritan siiski sõnastada täpsemalt, mis eesmärke tuleks mu meelest selles protsessis silmas pidada – et oleks arusaadavam, millised tegevused aitavad nende poole liikuda, millised mitte.

Esiteks, Eesti kõrghariduse jätkusuutlikkus ja konkurentsivõime teiste Euroopa ülikoolidega võrreldes, kes samuti soovivad meie andekaid noori endale õppima ja veidi vanemaid õpetama. Kui räägitakse, et Eesti ülikoolid ei võistle tegelikult omavahel, vaid maailma ülikoolidega, siis on see küll õige, kuid üldse mitte nii abstraktne, kui tavaliselt tundub: me ei konkureeri Cambridge’i ja Harvardiga niivõrd ranking-tabelites (kus me ei võida ükskord niikuinii), kuivõrd oma kodumaiste ajude pärast.

Teiseks, Eesti ülikoolide võime näha ja analüüsida Eesti probleeme ning pakkuda oma kompetentsivaldkondades neile kohalikke lahendusi. Rumal oleks öelda, et me ei tegele HI-viiruse kiire leviku pidurdamise võimalustega, sest riikidevahelises akadeemilises tööjaotuses on see näiteks Sloveenia rida. Samuti ei hakka keegi meie eest uurima meie ökoloogiliste koosluste spetsiifilisi hädasid, meie ajalugu, meie keelepoliitikat ja eriti mitte neid eri probleemide ristumisel tekkivaid umbsõlmi, mis sel kujul esinevad ainult siin. Kõrgtehnoloogiliste alade arendamisel oleks samuti mõistlik pidada esmajoones silmas Eesti vajadusi – loomulikult on ka ekspordivõimelise tootmise arendamine üks neist (ja ma ei pea siin silmas allhanget).

Kolmandaks, Eesti kõrgkoolide võime rahvusvahelisel tasandil kaasa rääkida. Seda ei tohi konkurentsivõimega segi ajada, ehkki üks toetab teist. Kaasarääkimine eeldab koostöövõimet, oma eripärast panust, oskust näha end laiemas kontekstis, mitte muule maailmale vastandudes, vaid seda täiendades. See on muide aspekt, kus ka praegu ei ole asjad sugugi kõige halvemini, aga mis tahes reformimise puhul tuleb silmas pidada, et koostöövõrgustik säiliks.

Ressursside jagamine

Ja neljandaks, materiaalsete ressursside juhtimine nii, et kõigi vajadused oleksid kaetud ja võimalused optimaalselt kasutatud. Ühest küljest on selge, et mõttetu on osta samasugust kallist aparaati Tallinna ja Tartusse, teisest küljest aga seegi, et kui tartlasele pakutakse seda Tallinnas (või vastupidi) kasutamiseks vaid hommikul kell 7.30–9.45 ja õhtul pärast kella 20, siis ei ole tal sellest suurt abi. Mõttetu on pidada kahes ülikoolis samasisulist magistrikava, kus õpib kümmekond üliõpilast, aga kui bakalaureuseõppes on kahe ülikooli õppekavadel kummalgi 200 õppurit, siis ei ole nende ühendamisest suurt tulu, sest ka pärast ühendamist peaks seda seltskonda ikka väiksemates ruumides grupikaupa eraldi õpetama.

Kui vaadelda olukorda nendest eeldustest lähtudes, tuleb kõigepealt tunnistada, et suurte ülikoolide lihtsast administratiivsest liitmisest ei oleks meil eriti palju võita, sest igaühe järglasüksused peaksid ikka jätkama tegevust oma hoonetes ja oma võimaluste piirides, isegi kui need oleksid liidetud üheks tervikuks. Küll aga võiks pürgida nende tegevuste suurema põimumise poole, milleks ühisõppekavade võimaldamine, ühiste doktorikoolide rajamine ja muudki algatused on juba loonud vajalikud eeldused. Näiteks oleks mõistlik ellu kutsuda valdkondlikud konsultatsioonikogud, mille kaudu iga ülikool tutvustaks oma plaane ühe või teise suuna arendamisel, et hoolitseda sarnastes suundades tehtava profileerimise eest ja vältida täpselt samade asjade tegemist mitmes eri kohas. Loomulikult eeldaks see ühtlasi kõigilt osapooltelt vastastikust austust ja head tahet.

Samuti oleks päris palju võimalik ära teha protseduuride ühtlustamises. Mu meelest oleks igati mõistlik, kui kõigis ülikoolides analüüsitaks Tartu ülikooli õppeinfosüsteemi, mis on maaülikoolis juba käibel ja Tallinna ülikoolis juurutamisel, ja tehtaks kindlaks, kas selles on midagi puudu, et kõik ülikoolid võiksid seda kasutada ja teha oma õppetegevuse alase informatsiooni vastastikku kättesaadavaks. Selleks vajaliku funktsionaalsuse võiksime välja arendada juba ühiselt. Koostööd edendaks tublisti, kui iga ülikool võiks teise mooduleid oma õppekavadesse sisse kirjutada ja seeläbi oleks kogu riigi parim intellektuaalne ressurss kõigile üliõpilastele kättesaadav, ühtlasi väheneks vajadus süstemaatilisuse tagamiseks omas kodus kõike teha.

Veelgi radikaalsemalt võiks aga läheneda sisseastumissüsteemile. Praegu võib gümnaasiumilõpetaja anda oma dokumendid sõltumatult sisse kõigisse kõrgkoolidesse samaaegselt ja nende erinevad süsteemid ei anna kellelegi asjade seisust täpset pilti, enne kui õppetöö juba käima läheb. Võib-olla oleks see kord mõistlik üle vaadata koos õpperahastuse süsteemi muutmisega. Igal ülikoolil peab loomulikult olema ka võimalus korraldada sisseastumiskatseid, sest näiteks loomealadel ei avaldu inimese andekus riigieksamite tulemustes, Tartu kolleegide kasutatava akadeemiliste võimete testi aga võiks välja arendada uueks, vabatahtlikuks riigieksamiks, mida võidaks ülikoolidesse pürgijalt nõuda.

Tugevam partner

See looks olukorra, kus võiksime teadusvaldkonniti ühtlustada baaslävendid ja korraldada eri ülikoolide õppekavadele vastuvõtu ühtses nimekirjas, kus iga kandidaat võib ära märkida näiteks ainult kaks kava. Neilt alustelt võiks ümber kujundada ka riikliku tellimuse süsteemi: õpperaha võiks kaasas käia andekate lõpetajatega, kelle jaoks see süvendaks motivatsiooni omandada esimese astme kõrgharidus kodumaal. Suuresti just sel põhjusel tehti hiljuti Leedus samasugune reform, mille tulemustega oleks igatahes mõistlik tutvuda. Kallimatel ja erialaspetsiifiliselt väikseid rühmi nõudvatel erialadel (nagu arstiteadus, kunstid jm) tuleks muidugi vastuvõttu arvuliselt piirata ja arvestada ilmselt muidki asjaolusid, kuid laias laastus vähendaks selline korraldus survet hariduse kvaliteedile.

Järgmises faasis võiks Eesti ülikoolist kujuneda ühtsem tervik ning haridus- ja teadusministeeriumi partner ka muudel tasanditel. Korra või paar aastas võiksid kõigi ülikoolide rektoraadid koguneda sama laua taha, ükshaaval ministeeriumis oma asja ajamise asemel võidaks mõned ressursside jagamise otsused teha ülikoolide kokkuleppe alusel, just nagu ülikoolide sees peavad eri valdkonnad suutma omavahel kokku leppida. See oleks võrgustik, milles iga liige säilitab piisavalt palju iseseisvust, et tunda ennast kindlalt ja suuta pühenduda oma tugevuste väljaarendamisele, ning ühtlasi oleks piisavalt integreeritud, et mitte kaootiliselt ja prognoosimatult laiali vajuda. Lühidalt kokku võttes: kui otsida eeskuju riikide koostööst, siis võiks Eesti ülikooli mudel olla Euroopa Liit, mitte mõni meile lähiajaloost tuttav muu kooslus.