Punkentsefaliit - arvatavasti Saaremaa skandaalseim punkbänd

Olgem ausad, isegi Psychoterror ja J.M.K.E. ei viitsi viimasel ajal just väga tihti plaate teha. Rääkimata siis ülejäänud Eesti punkbändidest. Tänavu on Eestis kummatigi ilmunud vähemalt kolm plaati, mille kohta võib öelda, et just need ongi meie punkroki viljad. Kas punk pole jälle surnud? Uurisime äsja esikalbumiga "Haigused farmis" maha saanud Saaremaa punkbändi Punkentsefaliidi liikmetelt, kuidas ja mismoodi üks punkbänd plaati teeb.

Klassikaline esimene küsimus aga kes te olete, kust te tulete, kui kaua te tegutsenud olete ja boonuseks palun ka stiilimääratlust?

Indrek:

Arvatavasti Saaremaa skandaalseim punkbänd Punkentsefaliit. Bändi sünnipäevaks oleme ise nimetanud 1.aprilli. Naljapäev ju ka, sobib meile. Ja järgmise aasta kevadel saab bänd juba kaheksa aastaseks. See 1. aprill ei ole kuskilt laest võetud, umbes sel ajal toimusidki esimesed proovid.

Kurmet:

Ma ähmaselt mäletan, et selle 1. aprilli panemise põhjuseks oli ka see, et mingil naljakal põhjusel me arvasime, et see on Jean-Claude Van Damme sünnipäev, kuigi tegelikult ei ole. Mingi sarnane absurdne seos selle kuupäevaga oli. Stiili kohta ma ei oska öelda, on öeldud, et läbupunk jne, kuigi ma ise päris kindlasti seda mingi läbupungina ei võta. Eelmisel aastal peale ühte Haapsalu kontserti kuulsin poole kõrvaga kolme tüüpi tõsimeeli arutlemas a’la „Kurat, see Punkentsefaliit on nagu hardcore, aga laulja ei ole“. Foorumites on nimetatud ka kardaanipungiks ja läbucore’ iks. Ma päris ausalt ei oska pungi piires määratleda.

Ja kui juba rumalateks küsimusteks läks, küsiksin ka sõnumi kohta…

Indrek:

Lugude sõnum on otse elust, muidugi veidi võimendatud, aga põhiliselt probleemidest, mis päevakorras -  seagripp, tühi jalgrattakumm, surm, raha raiskamine jõuluajal, probleem, et alkoholi saab alles kell kümme ja muud sellised mured. Lihtsad probleemid jutustatud läbi huumoriprisma.

Kurmet:

Paar aastat tagasi vaatasime poolkogemata, et meil on väga suur osa lugusid surmast. Kuigi loo sõnad rääkisid hoopis mingisugusest teisest asjast, jõuti lõpuks ikka haiguste ja surma juurde, kuid mitte eriti sünges võtmes. Osa nendest lugudest on ja jäi muidugi sahtlisse. Plaadi peale läbisid suurem osa sõnadest tegelikult päris korraliku filtri, paarile vanemale loole kirjutas Indrek täiesti uued sõnad. Me pole vist suurem asi sõnumibänd, ja päris ausalt, hetkel ei tunne ka vajadust.

Pole vist päris juhuslik, et enne jõulukuud ilmuval plaadil on ka irooniline laul jõuludest…

Kurmet:

Alguses oli see päris ausalt täiesti juhuslik. Kui ma õigesti mäletan, siis kevadel või varasuvel andis Indrek kaks uut lauluideed koos refrääni kahe esimese reaga. Rohkem ta ei mäletanud. Selle kahe rea järgi tegin mingi hetk kogu loo viisi ja kuna lugu sai ootamatult kiiresti täiesti valmis, siis otsustasime ka selle ära lindistada. Sõnad valmisid 2-3 päeva enne stuudiosessiooni. Alles vist septembris, kui plaadi valmimine järjekordselt venis, tulime mõttele, et see oleks just paras lugu saata detsembris raadiosingliks. Päris kindlasti ei olnud see plaat planeeritud jõuludeks, vaid pigem selle aasta kevadeks. Tähtajad on, nagu teada, ju selleks, et need üle lasta. Nii, et poolkogemata kukkus nii välja, et enne jõule ilmuval plaadil on ka väike jõululugu. Saadame selle loo singlina detsembris ka raadiotesse.

Indrek:

Jah, ajastus on sel lool just õige. Ja varsti on ju see igivana probleem tulekul, et mida naisele kinkida, mida süüa ja mida juua ja kust raha selle kõige jaoks saada. Suhteliselt absurdsed probleemid. Aga soovitaks hoopis jõulukingiks see plaat kinkida - ei maksa palju ja arvatavasti teeb sellel raskel ajal meele ka rõõmsamaks.

Plaadi ilmumise puhul saadetud pressiteates tunnistad, et bänd on seni teeninud kakskümmend viis krooni ja ühe õuna. Need seitse pikka aastat on teid tõepoolest koos hoidnud vaid rõõm ühiselt loodud muusikast?

Kurmet:

Jah, nii see on, kuid need seitse aastat pole olnud üldse pikad, vaid uskumatult lühikesed. Kuigi see kahekümne viie krooni ja punase õuna jutt on inspireeritud sellest samast skandaalsest intervjuust Kadi raadios, on sellel siiski pisut tõepõhja all. See on ainuke „tasu“, mis on näiteks minul meelde jäänud. Saime selle esimesel kontserdil Orissaare Gümnaasiumist 2002. aasta sügisel. Ülejäänud esinemised on olnud transaraha eest, kui sedagi, ja ma vähemalt ei mäleta, et oleks kuskilt n.ö. taskuraha ka saanud. Võib-olla oleme, aga kontserdijärgse päeva hommikul pole sellest kindlasti midagi alles jäänud.

Indrek:

See 25 krooni jutt on jah rohkem selline nali, kunagi sai Kadi raadiosse selline lause loobitud, aga tegelikult oleme ikka mõningad kroonid rohkem saanud. Sõidud saab tasa ja mõne õlle saab ka lubada endale. Aga põhiline on ikka see rõõm, mis meid koos hoiab, et saab ringi liikuda ja huvitavate inimestega suhelda, teisi bände näha ja seda ju täiesti tasuta, kui keegi sõidud kinni maksab. Lisaks me saame enda tehtud lugusid ju ikkagi esitada.

Kurmet:

Jah, kogu see ringikäimine ei ole veel ära tüüdanud, aga seda pole väga palju ka. See aasta on aktiivsem, vist tuleb aasta jooksul 15 kontserti täis, pluss see plaadijant. Ega raha pärast seda bändi ega ühtegi kontserti pole sekundikski tehtud, sest raha selle eest meile ju väga ei anta. Kuigi eks meil juba oma summa on, mille eest välja sõidame. Peamiselt sellepärast, et ¾ bändist elab ju püsivalt Saaremaal ja sealt edasi-tagasi sõit päris oma taskust pole naljaasi.

Salvestasite Alar Aigro juures ja ilmselt ka juhendamisel. Millised on selle stuudio ja produtsendi valiku tagamaad?

Kurmet:

Kuskil 2007. aastal hakkasime mõtlema stuudiosalvestuste peale. Olime siis kolmeliikmeline bänd, trummarit ei olnud. Palkasimegi Priidu esialgu stuudiotrummariks, et me saaks oma uued lood sisse mängida. Paraku juhtus nii, et Priidule hakkas väga meie seltskond meeldima ja bändi ta jäigi. Alguses otsisin kõikide Tallinna stuudiote veebilehed-kontaktid-hinnad-teiste muljed foorumitest välja ja siis hakkasin valima. Kindlasti mängis natuke stuudiovalikul rolli see, et Tuberkuloited on meile mingi eluetapp väga meeldinud, kuid natuke tundus ka kindla peale minek – Aigro saab ilmselt aru, mida me täpselt soovime. Lisaks olin seal stuudios varem ansambel Lihaga käinud. Kui poleks olnud varasemaid kontakte, siis võimalik, et oleksime mingisuguse teise stuudio valinud. Õnneks me seda ei teinud.

Indrek:

Alar Aigro on jumala lahe sell ja mingis mõttes meie maailmavaated ühtivad. Talle hakkas bänd päris kiiresti meeldima ja viitsis ka ise pingutada, et tulemus lahe oleks. Raha muutus päris kiiresti teisejärguliseks teemaks.

Kui palju teil enne stuudiosse astumist helistuudio kui sellise võimalustest aimu oli ja millistes küsimustes olete edaspidi stuudios targemad?

Indrek:

Algul oli jah see stuudiovärk veidi võõras, sest varem olime ju lindistanud suvalt kusagil prooviruumis ja tehnika oli ju ka, nagu oli. Ega sealt ei saanudki midagi head tulla, nii tulemuse kui kogemuse mõttes. Aigro juures sai esimesi lugusid sisse lauldud ka enamvähem sõna haaval. Aga lõpus saime endale sobivad lahendused käppa ja läks juba libedamalt see asi.

Kurmet:

Ei olnud jah, väga aimu. Senised salvestused olid stiilis „kütame prooviruumis 10 tundi järjest ja siis kuulame, äkki mõni lugu jäi nii ka peale, et algus oli okei ja looga jõuti ka lõppu“. Priidu oli enne oma teise bändiga stuudios käinud, mina olin ansambel Lihaga, need olid ka ainukesed varasemad kokkupuuted. Paraku sel ajal vähemalt minul üldiselt ettekujutus puudus, kuidas ja mismoodi stuudios justnimelt PEAKS asju tegema, bändimehe vaatevinklist vaadatuna. Eks ma enne muidugi lugesin päris palju foorumitest ja küsisin infot inimestelt, keda arvasin piisavalt pädevaks ja ka piisavalt lahketeks, et oma kogemusi kogenematumatele jagada ja sellest oli palju abi. Hilisemad omapäi mingid Nuendo näppimised ja kodus lindistamised on ainult kasuks tulnud. Metronoomiga tegimegi tutvust esimest korda stuudios, kohati see sobis meile, kuid teatud lugude puhul mitte. Kolm või neli lugu ongi plaadil lindistatud metronoomita.

Kindlasti sooviks järgmist materjali ära lindistada kiiremini. Selle vea tegime, et trumme samuti kord kvartalis lindistasime. Vahepeal vahetati nahku jne. Kuid kindlasti teeme ka edasipidi nii, et ei lähe stuudiosse päris 100% valmis materjaliga, vaid jätame natuke „mänguruumi“. Vahetevahel tulevad kohapeal päris vaimukad ideed ja päris mitu lugu on ise stuudios paremaks muutunud, tulemus on hoopis midagi muud, kui algul plaanisime.

Mõni eredam seik koostööst Aigroga?

Indrek:

Koguaeg olid eredad hetked. Viimast lugu, „Jõulud on üks kord aastas“ näiteks sai tehtud nii, et ega keegi eriti ei mäletanudki järgmisel päeval, kas ja mis toimus, sest olime kõik liigagi rõõmsas tujus. Pidime sel päeval veel ühe loo sisse laulma, aga see jäigi tegemata.  Ja siis sai teine päev hinge kinni hoides mõeldud , et kas sellest Jõululoost saab üldse midagi, aga lõpptulemus polnud sugugi paha.

Kurmet:

Väga palju on nalja saanud. Peamiselt sellepärast meile meeldiski temaga koostööd teha, kuna enamasti me kella ei vaadanud, tegime ohtralt „lõõgastamispause“ ja ilmselt on ka plaadilt natuke kosta, et meil oli seal päris lõbus. Selline esimese stuudiokogemuse entusiasm. Ükskord tuli näiteks Urmas Voolpriit stuudiosse, kui seal lindistasime, ja tegi kõik maha – et nii ikka ei laulda, ja nii üldse ei mängita kitarri.

Läbivalt kipub plaadimaterjali tase kõikuma. Pika aja jooksul kirjutatud-salvestatud materjali puhul on see paratamatu. Kuidas suhtute ise oma uude ja vanasse loomingusse ja kuhu edasi?

Kurmet:

Jah, tagantjärgi on tunda ja kuulda, et plaadi salvestamine läks natuke liiga pikaks. Kindlasti oli oma osa sellel, et esimesed 5-6 lugu salvestasime EP mõttega. Peale seda tuli mõte, et teeks ikka pika plaadi, „pool ju juba tehtud“ ja siis ei olnud kohe uusi lugusid võtta. Hakkasime vana materjali seast sobivamaid otsima.

Indrek:

Looming läheb koguaeg paremaks ja peabki ju minema. Siis oleks ka jama, kui kehvemaks muutuks. Viimases proovis tuli juba uusi ideid, näiteks et järgmise plaadi teeme Aafrikateemalise, stiiliks afropunk. Ideid meil jagub, vahel isegi liiga palju. Näiteks eelmisel aastal Lelle Alternatiivil mõtlesin terve öö, mida ma esinemiseks selga panen. Aga mõtlesin vist natuke üle ja lõpuks esinesin ikka aluspükste ja tanksaabaste väel ja mingi suvaline kilekott püksis. Et sellest veel vähe oleks, kukkusin viimase loo ajal trummidesse, sest lava oli õllest libedaks läristatud. Jäin sinna loo lõpuni, kuna olin viimase loo ajaks endale sekspoest ostnud uhke põlle ja siis imetlesin seda trummides. Õnneks aitas meie taustalaulja Andre kohe hädast välja ja laulis loo ise ära.

Kurmet:

Vanasse loomingusse ma suhtun üldiselt hästi. On päris mitu lugu, mida tahaks „uues kuues“ teha, kuna lood ise ei ole halvad, me lihtsalt ei osanud neid mängida. On ka päris mitu piinlikku lugu. Kuid nüüd toimime bändina päris hästi ja see annab pidevalt jõudu edasi kütta. Arenguruumi on kõvasti ja kindlasti me ka areneme. Aga ideid ja poolikuid lugusid on juba päris palju. Vahepeal oli mingisugune kramp, ilmselt bändi seismisega seotud. Nüüd, kui asi hakkab edenema, tulevad ka lood minu arust palju paremad ja kiiremini.

Plaati kuulates hakkavad siin-seal kõrva raskerokipärased rifid ja vahekohad ja trummari üsna laiaulatuslik kardaanikasutus. Kust need mõjud tulevad?

Kurmet:

Ma ei tee saladust, et enamasti ma ise kuulan metalit rohkem kui punki, mõlemast olen „mõtteid varastanud“, samuti natuke teistest muusikastiilidest. Lugude kaudsed mõjutused on kindlasti rohkem metalist tulnud kui pungist, kuid mõnevõrra ümber konverditud. Trummariga on ilmselt sama lugu. Teatud kohad olemegi meelega päris kardaanirohkeks teinud, kuid mitte üle pingutanud. Keegi ju väga Eesti punkbändidest nii ei tee ja meile see jällegi sobib. Mõned raskemad lood jäid plaadilt välja, kuna siis, kui plaati hakkasime lindistama, ei osanud me neid väga hästi mängida ja hiljem ei oleks üldisesse konteksti vast nii hästi sobinud.

2003. aastast või nii meenub mulle üks Eesti punkkogumik ja Punkentsefaliidi lugu „Talvel on parmudel külm“. Imestasime tollal teiste Kilulinna punkrokkaritega, kui halb võib üks bänd olla. Praegu plaati kuulates imestan vastupidist. Kuidas kirjeldaksid bändi arengukõverat seesolija pilguga?

Indrek:

Sel ajal tundus meile endilegi, et on ikka suhteliselt vilets värk, ei tahtnud ise ka seda kuulata väga, ainult pimedas toas üksi olles sai vahel kuulatud. Aga paremini ka sel ajal teha ei osanud. Ega siis ei nähtud lugudega suurt vaeva ka,  lindistasime kümme lugu korraga lives ära ja oligi „plaat“ valmis. Pooled lood said trummarile selgeks lindistamise käigus. Mis sealt siis tulla saigi. Proove oli sel ajal küll palju, aga need toimusid ka selleks, et saaks kusagil õlut juua ja vaheldust igapäevaellu. Nüüd on täpselt vastupidi – proove on hästi vähe ja ühe prooviga teeme ära sama suure töö, kui 5 aastat tagasi 5 kuu prooviga.

Kurmet:

See kogumik ilmus 2004. kevadel. Ja lugu sellel kogumikul oli tollal meie jaoks päris suur „saavutus“. Ma ei ole päris kindel, kuid Saaremaa punkbändidest oli vist ainult P.M.-il üks lugu („Ei politsei“) ühel pungikogumikul. Nii, et sel ajal olime päris rahul – pilli mängida ei osanud, mitte midagi aru ei saanud asjadest, aga lood juba kogumikel! Hetkel ei julge ise väga neid lugusid kuulata. Mäletan, et päris naljakad eesmärgid olid sel ajal – „kurat, kui selle loo selgeks saame, siis on see bänd ära tasunud“, „kurat, kui nüüd esineda ka saaks, no mis sa hing veel ihaldad“, „kui 10 kontserti oleme andnud, siis võib rahus laiali minna“ jne. 2002-2003 tundus see 10 kontserti ikka päris uskumatu number. Minu arust on päris mitu korda see bänd hakanud ära vajuma, mitte, et me oleks riidu kunagi üldse läinud või midagi sellist. Seda pole kordagi olnud. Esimest korda 2004. aasta alguses, kui üks kontsert täiesti p*** läks. See oli selline esimene täiesti ebaõnnestunud kontserdielamus. Siis oli mul küll tunne, et milleks ma seda teen. Teine hetk oli vist 2007. aastal, kui senine trummar Ardi ära läks. Aasta aega tegime mingeid lugusid, kuid esitamisvõimalusi polnud, kuna Saaremaal on nende trummaritega nagu on. Kui 5 tüüpi oskab normaalselt mängida, siis 2 raudselt ei taha nendest punki teha ja teised kaks ei saa lihtsalt naljast aru. Sel ajal jäi vahepeal see bänd natukene soiku. Aga areng on minu arust hetkel olnud täiesti loogiline. Seitse aastat on minu arust selline paras aeg, kus bänd saab plaadiküpseks, liikmed õpivad enamvähem mängima jne. Eeldan hetkel, et bändi kokku pannes nad ei osanud praktiliselt üldse mängida. Kindlasti andis vahepeal juurde ka see, et olime teinud päris palju lindistusi, nii demo kui live omi ja toimus mõningane läbianalüüsimine ja uute ideede koos arutamine.

Mängite päris tihti aga Saaremaal mitte väga tihti. Miks?

Kurmet:

Mulle isiklikult ei meeldi väga Saaremaal mängida. Selleks on mitu põhjust. Esiteks ei ole endal väga huvitav. Tuttav kant, sellepärast. Saaremaalt väljas käimised on enamasti palju põnevamad endale, kuigi on olnud ka tagasilööke. Näiteks kunagi varastati meil basskitarr ära Tallinnas. See võis olla üks meie esimestest kontserditest Saaremaalt väljas. Aga enamasti ei kutsu meid Saaremaal mitte keegi esinema, kuna kooliürituste jaoks on teised bändid ja suuremaid kontserte seal lihtsalt ei toimu. Viimastel aastatel on peale Endless Nameless nimelise traditsioonilise rockikontserdi lõpetamist seal kontserttegevus suhteliselt kesine. Alguseaastatel meid ka ei kutsutud väga, aga korraldasime endale enamasti ise kontserdid. See viis teise põhjuseni – kohtade omanikud ei pidanud meid väga sobivaks bändiks oma üritustel mängima. Meid on vist päris mitu korda ära keelatud mõned koolis ja kultuurimajas.

Indrek:

Saaremaa on ikka suhteliselt väike koht, sellise muusika austajaid saab kohale meelitada üks-kaks korda aastas. Aga detsembris on võimalik ka Saaremaa rahval meid näha ja kuulda, kui teeme plaadiesitlus kontserdi. See on kolmas kord meil sel aastal esineda, sellest peaks täitsa piisama.

Kurmet:

Vahepeal oli vist selline paus, et kolm aastat ei ole seal mänginud. Aga see on hea, et kui seal midagi teha, siis alati on rahvast, tühja saali pole kunagi. Detsembris teemegi rohkem sellise väiksema kontserdi sõpradele, mängime võib-olla kauem ja ka lugusid, mis muidu setlistidesse ei mahu.

Pole just tavaline, et Eesti punkbändid (kui Psychoterror välja arvata) plaate välja annavad. Sel aastal on mu pungiriiul koos „Haigustega“ pikenenud tervelt kolme erineva kodumaise punkbändi helikandja võrra. On see millegi suurema algus ehk kuhu võiks Eesti punk minna?

Kurmet:

Ma arvan, et paljud bändid võiksid sellesse suhtuda palju rohkem oma loomingu levikut silmas pidades, kui rahanumbreid lugedes. Vähemalt meie oleme selle plaadi tegemisega pigem palju targemaks ja ka osavamaks saanud. See „rahahunniku mahaviskamine“ stuudiosse on ju samamoodi enese täiendamine. Kui ma õigesti mäletan, siis on mõned punkarid kohati lausa naeruvääristasid seda, et oleme stuudios ja lindistame plaati ja isegi ümbrise peale oleme mõelnud. Ma ei usu, et see, et kodumaised punkbändid lasevad riigi peale kokku 3 plaati aastas välja, on hetkel millegi suurema algus. Võibolla ainult nende bändide jaoks, sest siis on päris lihtne „Parim Eesti punkalbum 2009“ top 3-e saada.

"Haigused Farmis":

Unenägudes

Kaupluse kauboi

Alguses ma nägin sind

Haigused farmis

Mis on minus?

Fuck You Pinocchio

Jõulud on üks kord aastas

Maanteepervar

Üks päev korraga

Kapimees

Maailma lõpp on homme

Kurja näoga bussijuht

Rattakett on maas

Siin tänavas

Pohuist

Punkentsefaliit:

Indrek Paas - vokaal

Kurmet Kahju - kitarr

Ando Õispuu - basskitarr

Priidu Peegel – trummid

Esitluskontserdid:

7. november – Pärnu, Rock Club Dekadendz (+ Monstercöuq, The Dööög, Twins, Inc.)

14. november – Tartu, Rock & Roll (+ Monstercöuq, Maleva, John Stuart Mill, Sodi)

11. detsember – Viljandi, Puhas Kuld (+ Monstercöuq, Maleva, John Stuart Mill, Spermik)

12. detsember – Tallinn, Kinomaja

19. detsember – Saaremaa, Luki baar (+ Liha, Kadunud Generatsioon)

Punkentsefaliit @ MySpace