Ei tunneta. Need tendentsid on alati olemas. Ühelt poolt sulgub, teiselt poolt avaneb. Tihtipeale on sulgemine normaalne ja õi-gustatud reaktsioon. Eesti inimesel pole mitte kunagi ajaloos olnud nii palju võimalusi reisida, vahetada mõtteid, liikuda nii füüsilises kui ka küberruumis. Muidugi tekitab see hirmu.

Aga edasi loevad isiklikud huvid. Tahaks internetis vabalt surfata, aga kuna ma kasvatan kartuleid, siis võiksid olla mingisugused tollid Poola kartuli vastu… Aga need on tavalised asjad, täiesti normaalsed asjad.

•• Te ütlesite kunagi, et parempoolsuse ja vasakpoolsuse vahe on selles, et parempoolsed hindavad rohkem vabadust ja vasakpoolsed rohkem võrdsust.

Ei, õigem sõna oleks õiglus. Ehk siis telg vabadus–õiglus. Võrdsust hindavad kõik. Parempoolsed on selle poolt, et inimestel oleksid võrdsed võimalused, aga see ei tähenda, et neil peab olema võrdne omand. Ka võrdlemisi vasakpoolsed tunnistavad, et kes teeb rohkem tööd, sellel on ka õigus suuremale palgale. Probleem on siin selles, kuidas me võrdsustame traktoristi ja koduperenaise tööd.

•• Kuidas te ise ennast vabaduse–õigluse skaalal paigutate?

Vabaduse–õigluse skaalal ma paigutaksin ennast tsentristiks. Aga kui räägime kultuurisemiootiliselt, siis peame alati vaatama ka seda, mis on vabaduse ja õigluse pahem pool. Vabaduse pahem pool on egoism ja ahnus. Õigluse pahem pool on jälle kadedus ja väiklus.

Kui mul on valida – sõpradeks ei valiks kumbagi –, aga siis ma parema meelega ajaksin asju pigem ahne kui kadeda inimesega. Seda võiks nimetada minu negatiivseks parempoolsuseks. Ahnus on samuti halb: ma ei taha öelda, et ahnus on hea, aga ahnuses on mingi konstruktiivne moment. Ahne inimene tahab midagi teha. Kade inimene põhimõtteliselt ei loo midagi juurde.

•• Nii et ahnus võib panna inimesed rohkem pingutama?

Varakapitalismi klassikud, nagu Adam Smith, rääkisidki, et individuaalselt halvad omadused võivad ühiskonna tasandil olla kasulikud. Üks ahne inimene on väga halb, aga kui ühiskond annab kõikidele võimaluse olla ahne, siis see võib tuua ühiskonnale head. Muidugi, see on vananenud teooria.

•• Kas parempoolsusel ja vasakpoolsusel saab veel mingil kujul vahet teha?

Minu jaoks ongi vahetegemisel mitte üks telg, vaid kaks telge. Ühes teljest oli juttu: vasak- ja parempoolsus. Teine telg on individualism–kollektivism. Sellel skaalal olen selgelt individualismi poolel. Mõlemad, individualism ja kollektivism võivad olla nii parem- kui ka vasakpoolsed. Kui tuua välja äärmused, siis vasakpoolne individualism on anarhism, vasakpoolne kollektivism aga sotsialism (kommunism), parempoolne kollektivism on fašism ja parempoolne individualism on libertariaanlus. Ennast iseloomustaksin mõõduka libertariaanlasena. Mõistagi on võimalikud ka teised jaotused.

Kui räägime sellel skaalal headest asjadest, siis nii parem- kui vasakpoolsete jaoks on hea solidaarsus. Aga parem- ja vasakpoolsed mõistavad solidaarsust täiesti erinevalt. Parempoolsete inimeste jaoks nagu mina on solidaarsus vabatahtlikud inimestevahelised suhted. Ma olen solidaarne kellegagi. Ma näen, et kellelgi on paha, ma tahan teda aidata.

Vasakpoolses maailmavaates on n-ö delegeeritud solidaarsus. Ma annan riigile vahendid ja siis riik või sotsiaalne struktuur jagab neid (ümber). Parempoolne on väikeste maksude poolt, et inimesel endal oleks rohkem võimalusi vahendeid kasutada, muu seas ka heategevuseks. Heategevus on suuresti parempoolne tegevus. Aga vasakpoolne arusaam on see, et anname kõik riigile ja siis riik jaotab.

•• Nii et parempoolsed tahavad head teha oma raha eest ja vasakpoolsed tahavad teha head kellegi teise raha eest?

See pole heatahtlik ütlemine. Asi ei ole nii lihtne. Ma tean väga ausaid vasakpoolseid. Näiteks on mul Rootsis palju tuttavaid. Suur osa neist on vasakpoolsed, kõik nad on ausad ja head inimesed. Samas nad ütlevad: „Mina ei tea, kellele anda. Ma annan riigile ja riik jagab ümber.”

Mul oli väga huvitav diskussioon ühe professorist kunstnikuga. On tavaline, et professorid on vasakpoolsed. Ent kunstnikud on väga individualistlikud inimesed. See kunstnik aga ütles, et ei taha elada ühiskonnas, kus igaüks saab otsustada. Et oluline on süsteem. Minu jaoks on süsteem aga alati vaenlane. Tean, mida tähendab elada totalitaarses süsteemis, ja mitte lihtsalt kirjanduse kaudu. Mida vähem on süsteemil ja mida rohkem on inimestel endal valida, seda parem minu jaoks. Aga tema ütleb, et ei ole: inimene on paheline…

•• Ja süsteem on hea…

Pigem, et süsteem ei ole nii paheline. Võib-olla on see isegi õige, aga hea küll, las ma olen paheline, aga see olen mina.

Üks konkreetne näide ajast, kui läksin riigikokku. Seal oli niimoodi, et mitu inimest läks ära ja siis oli minu järjekord. Mina ka ei tahtnud minna. Järgmine kandidaat pärast mind oli Marge Valdmann, võib-olla mäletate? See oli inimene, kes võitles vähiga ja haigekassa ei maksnud tema soovitud ravimi eest. Üks vapper naine võitles süsteemiga. Kusjuures mina maksan haigekassale, tema maksab haigekassale, aga haigekassas mingi nõukogu otsustab, et neid haigeid toetame ja neid mitte.

Haigekassa finantseerib näiteks aborte, aga ei finantseeri imikuasju – teate küll neid kampaaniaid „Aita alustada elu!”. Okei, hea meelega aitan. Aga kui abort on ühiskondlikult nii oluline, siis las on plakatid „Aita lõpetada elu!”, need asjad, mis on vajalikud imikule, peaksid olema automaatsed. Aga ei ole.

Ma hea meelega maksan haigekassale, kuid ma tahan, et vähemalt mingis ulatuses oleks mul võimalus öelda, et neid ja neid asju ma ei taha finantseerida, aga nende asjade jaoks minu raha las läheb. Selline haigekassa reform oleks väga vajalik ja tervendaks olukorda ühiskonnas.

Eesti olukord on paradoksaalne. Ühelt poolt on meil järjest valitsused, keda loetakse parempoolseks, aga väga paljud süsteemid on puhtalt vasakpoolsed. Lisaks haigekassale võiks teha nt raamatukogukassa, mis otsustaks, mis raamatuid peab lugema. Või restoranikassa, mis otsustaks, mida ja kui palju toitu peab olema.

Eesti tervishoiumudel on ühelt poolt hea. Kõik on kaetud ja ta on lihtne. See on Eesti suur eelis, et asjad on lihtsad. Maksusüsteem on lihtne. Ma ei tea, kas tuleb seda alandada üks protsent või tõsta üks protsent, aga inimestele, majandusele, sotsiaalsele kliimale, psühholoogilisele kliimale on väga oluline, et oleks selge piir. Ameerikas on astmeline tulumaks täiesti jube. Mida rohkem astmeid, seda rohkem ka erandeid. Tuludeklaratsiooni koostamine on igal aastal  mitmepäevane protsess. Ostad spetsiaalse tarkvara või lähed konsultandi juurde… Kui stressis on inimesed selle astmelise maksusüsteemi pärast! Meie õnn, et meil on ühetasane tulumaks. Isegi need, kes Ameerikas Eestit väga ei armasta, ütlevad, et mõned asjad on Eestis väga head.

•• Tuttav ütles, et Eestis polegi õigeid parem- ja vasakpoolseid, et meil on hoopiski väga suur riigikummardajate seltskond…

Päris nii see ei ole. Kokkuvõttes ei ole Eesti asjad üldse halvad. Eesti on väga mõnus riik. Ma ei tahaks elada üheski teises riigis. Ja uskuge mind, mul on ja oli võimalus valida riikide vahel, kus elada. Põhimõtteliselt on suured asjad Eestis paigas, aga mõned väikesed asjad on vastikud.

•• Teie kohta öeldakse, et te olete üks väheseid parempoolseid intellektuaale…

Parempoolseid intellektuaale on üldse vähe.

•• Selleni tahtsingi jõuda. Miks neid on vähe?

Siin on mitu põhjust. Esiteks, intellektuaalid on tavaliselt tööl riigisektoris, mitte erasektoris. Ehkki nad räägivad üldistest põhimõtetest ja inimkonna õnnest, tegelikult nad tegutsevad – nagu marksistlik teooria ütleb – lähtuvalt oma huvidest. Ja loomulikult, mida rohkem on riigil raha, seda paremini elavad ülikooliprofessorid.

Selles mõttes ma käitun nagu vasakpoolne – olen riigitööl. Põhimõtetelt olen parempoolne. Nii et võitlen oma huvide vastu. Aga ma arvan, et ühiskonnas on ka tähtsamaid asju kui minu materiaalsed huvid.

•• Mis põhjustel veel intellektuaalid kipuvad olema vasakpoolsed?

Teine asi on võib-olla veelgi olulisem. Parempoolne on maailmavaade, mis ei tunnista ettenähtud plaani ja üldse sotsiaalset konstruktivismi. Ma ei tea, mis juhtub. Oluline on, et olen vaba ja uues olukorras saan ikkagi käituda vaba inimesena.

Kõik vasakpoolsed teooriad aga tegelevad sotsiaalse konstruktivismiga. On mingisugune ideaalne mudel, mida peame ehitama. See tekitab joovastust. Kultuuriloolasena võin aga öelda, et mida ideaalsem on konstruktsioon ja mida ideaalsemalt seda püütakse ehitada, seda halvemad on tulemused. Sotsiaalsetele utoopiatele vastandan ma kainuse.

•• Milliseid näiteid sotsiaalsetest konstruktsioonidest saab tuua?

Ma tegelen praegu üsna palju Vene revolutsionääridega. Muidugi oli nende hulgas ka halbu inimesi. Oli bandiite. Kuid enamik oli absoluutselt ausad inimesed, kes olid nõus riskima oma heaoluga. Vaestest kihtidest revolutsionääre ei tulnud. Revolutsionäärid olid kindlustatud perekondadest, mõnikord väga rikastest perekondadest.

•• Hästi haritud?

Mõned olid haritud. Mõned olid miljonäride lapsed. Ja nad olid absoluutselt ausad inimesed ja tahtsid ehitada ühiskonda, kus ei ole mingit vägivalda, ühiskonda, kus pole mingit ekspluateerimist ja nii edasi. Ma ei hakka rääkima, mis tuli…

Kui tagajärgi meelde tuletatakse, on tavaline arutlus see, et kuna ideaalid olid nii üllad, siis järelikult kalduti kusagil kursilt kõrvale. Tänu sellele, et kalduti kursilt, ei läinud Venemaa kõige hukatuslikumat teed. Bandiit Stalin ja tema käsilased tapsid ära suure osa „põlevate silmade ja selge südametunnistusega” revolutsionääre, ja see päästis Venemaa. Bandiidid on paremad kui fanaatikud…

•• Kas kusagil on olnud ka „puhast” revolutsiooni?

Üks näide, kus oli võrdlemisi puhas revolutsioon – Kambodža. Seal oli kaht tüüpi kommuniste. Ühed olid Vietnami agendid, enamasti bandiidid. Teatud ulatuses Nõukogude kontrolli all. Avantüristid.

Aga põhitegijad, Pol Pot, Ieng Sary, Khieu Samphan jt, olid, esiteks, aristokraatlikest perekondadest, teiseks, euroopaliku haridusega. Revolutsioonilised ideed said nad Prantsusmaalt. Kusjuures see ei olnud marksistlik revolutsioon. See oli palju sügavam: rousseaulistlik. Tagasi ekspluatatsioonieelse ühiskonna juurde, kus valitseb üleüldine õnn. Ennekõike oli see antiglobalistlik revolutsioon: väga rahvuslik, väga hingestatud. Ja nad peaaegu viisid selle läbi. Nad oleksid seal veel tapnud inimesi sellises mahus ja sellise kiirusega, nagu ükski ühiskond senimaani polnud teinud. Natsi-Saksamaa või Stalini-Venemaa olid sellega võrreldes väga, noh, konservatiivsed.

Kui poleks olnud Vietnami invasiooni, mis oli iseenesest selge rahvusvahelise banditismi akt, nad oleks…

•• Nad oleks kõik ära tapnud…

Noh, ma ei tea. See nagu katk, vähemalt 20 protsenti jääb alati ellu. Aga ma ei kujuta ette, millega see oleks võinud lõppeda. Punased khmeerid ei lõpetanud oma tapatööd. Vietnami okupatsioon katkestas tegevuse.

•• Kui Kambodžast juttu tuli, siis miks targad ja haritud inimesed ei näe seda ja kiidavad takka. Näiteks Noam Chomsky, siiani lugupeetud intellektuaal, kiitis nii Mao kultuurirevolutsiooni kui ka Kambodža punaseid khmeere…

Chomsky mitte üksnes kiitis... Nagu on olemas juudi holokausti eitajad, on Chomsky Kambodža holokausti eitaja. Chomsky räägib: mitte midagi ei olnud, lihtsalt ei olnud, võib-olla mõningad ohvrid olid. Näidatakse talle, et on ju üles kaevatud massihauad, tule ja vaata. Aga tema: ah, see kõik on võltsing ja imperialistlik propaganda.

Noam Chomsky on hea näide. Ükski inimene ei ole nii pime kui see, kes ei taha näha. See on tüüpiline vasakpoolsete viga – tugev indoktrinatsioon. Muidugi on fanaatikuid ka parempoolsete seas, ma oleksin viimane seda eitama, aga nad on teistsugused. Igasugune fanatism on väga ebameeldiv ja võib-olla parempoolne isegi ebameeldivam, kuna ideed ise on mulle lähedasemad.

•• Mina ei saa sellest aru, kuidas inimene, tark ja nii haritud, lihtsalt ei näe…

Sest ta ei taha näha. Chomsky polnud ainuke. Prantsuse intellektuaalid kiitsid Maod ja kiitsid Kampuchead ka.

Chomsky ideed on mulle mõnes mõttes väga lähedased. Ta on ju keeleteadlane, ma ise olen teatud mõttes Chomsky järglane. Ma saan väga hästi aru, kuidas ta konstrueerib. Chomsky ütleb, et on olemas mingid keele süvastruktuurid ja kõik reaalsed keeled tulevad nendest. Nii vaatab Chomsky ka maailma – põhiline on põhimõtted paika panna, küll siis elu jõuab järele.

Parempoolne maailmavaade aga ei luba elule dikteerida. Elu on mitmekesine ja huvitav. Elu on huvitav suurel määral just sellepärast, et paljusid asju ma ei tea ja kindlasti ei ole nad minu kontrolli all. Ja ma ei taha kontrollida. Ma ei taha, et „oleks minu teha, siis ütleksin”. Oleks minu teha, siis ma ütleksin, et elage nii, nagu ise tahate.

•• Mida tänapäeva Euroopa vasakpoolsusest arvata?

Praegune vasakpoolsus Euroopas on sisuliselt ohutu. Oportunistlik. Gordon Brown, mis ide-aali ta ehitab? Tal oli üks ideaal – jääda võimule.

Kusjuures viimase kahekümne aasta jooksul tekkis parempoolsete ja vasakpoolsete vahel huvitav vangerdus. Näiteks uuskonservatiivid (neocon’id) on ideeliselt parempoolsed, aga metodoloogiliselt vasakpoolsed. Nad on ju endised trotskistid.

•• Tahtsin just sama märkida: paljud neocon’ide ideoloogid olid 70. aastatel veel puhtal kujul trotskistid…

Jah, nad on endised trotskistid. Nad said aru, et trotskistlikud ideed on valed, aga nende meetodid on trotskistlikud. Kogu see demokraatia eksportimine maailma… Mis õigusega? See on kõike muud kui parempoolne. Kõike muud kui konservatiivne. Konservatiivne idee on see, et meil on mingid lähedased režiimid ja me toetame neid, aga et me kuskile viime helget tulevikku, see on puhas maailmarevolutsiooni ideoloogia.

•• Kas Eestis üldse saab vahet teha parempoolsetel ja vasakpoolsetel parteidel?

Mul on lihtsam teha vahet poliitikute vahel. Rahvaliit iseenesest: mul on küll piinlik lamajat lüüa ja ma ei räägi Rahvaliidust tervikuna, aga üks juhtiv majandusideoloog oli neil Janno Reiljan, kes ütles, et tema eesmärk on viia Eesti eelarve tasakaalust välja. Küsiti talt, et mis siis edasi saab. Aga edasi võtame võlgu. See on siis talupojatarkus? Kõigepealt sööme ära seemnevilja, siis laename naabrilt, aga siis – siis vaatame… Nagu Kreekas.

Parempoolne-konservatiivne mõtlemine ütleb, et väikesed varud peavad olema. Me ei tea, mis homme tuleb. Me ei tea, kas homme purskab vulkaan. Üks vulkaanipurse ja lennundusaktsiad kukuvad kolinal alla.

•• Kas vasakpoolsuses on ka mingi osa elitarismi? Need on inimesed, kes on keskmisest paremini haritud, paljudel ka doktorikraad. Kas siin on ka sellist suhtumist, et meie oleme targemad ja meie teame paremini kui teie seal?

Jah, see on tüüpiline vasakpoolne asi. Ja tihtipeale nad ongi targemad ja haritumad. Mulle pole vastuvõetav, et otsustan kellegi üle, kuna ma olen paremini haritud. Et sina ei tea, mis sa tahad, et mina sulle ütlen.

•• Kas oskate soovitada, kustkohast leida Venemaa kohta kvaliteetset infot?

Vene blogosfäär on enamasti kontsentreeritud ühes keskkonnas – LiveJournal keskkond. Sealt leiate konservatiive, liberaale, keda iganes. Vene blogosfäär on väga heal tasemel. Tihti üllatun positiivselt, kui heal intellektuaalsel ja teaduslikul tasemel on sealne diskussioon minu valdkondades.

Eluloolist

Mihhail Lotman

semiootik

•• Mihhail Lotman (snd 1952) on Tallinna ülikooli professor ja Tartu ülikooli semiootika osakonna vanemteadur. Filosoofiadoktor. 

•• Mihhail Lotman oli 2004—2007 riigikogu liige, Res Publica ridades.