Andres Rõhu: kujundaja metsast
•• Tegelikult pole sa erialalt graafiline disainer, vaid vabaharidusega maalikunstnik. Kuidas sa raamatute kujundajaks sattusid?
Esimese raamatu tegin sõpradega koos, Toomas Kalve ja Hasso Krulli „Kaalud”. Kadunud Künstler kirus selle kujundust üsna põhjalikult ja mõne aja pärast sain aru ka, miks. Aga esimene täismõõdus kogemus oli küll, käisime kõik kolmekesi trükikojas valvamas. Raamat oli viievärvitrükis ja seda trükiti ühevärvimasinal, võrdlesime iga pilti trükimasina kõrval originaaliga…
Sealt see tasapisi lahti läks. Ega maalimine ja kujundamine väga palju erine ka, probleemid on samad. Pind, ruum, värv, tekstuur ja nende omavahelised suhted. Eks lugemisharjumus tuli ka kasuks. Vähemalt esimesed viis-kuus raamatut olid kõik sõprade omad või nende tõlked, see oli ka kõvasti abiks. Ning igakuine lehe- ja reklaamitöö hoidis tööriistad ja oskused soojas.
Hiljem tegime mitmeid raamatuid koos Peeter Lauritsaga, taustaks Kütioru õhk, sääsed või lumekrudin, Peetri ja Leelo suurepärane köök ja mahukad raamaturiiulid. Ja siis need pikad öised arutelud ekraani taga, seal see esialgne kõhedus kadus.
•• Kõik on kindlasti sinu lapsed ja nii edasi, aga milliseid enda kujundatud raamatuid kätte võttes tunned enda üle kõige suuremat uhkust?
Pähh, kes see siis nii küsib? Ikka ju irised enda kallal, et näe, selle koha oleks võinud paremini pingutada ja too koht logiseb. Ja eelkõige on nad ikka kirjaniku, toimetaja ja tõlkija lapsed. Mõned on sisult veidi armsamad, teistel meeldib miski oma kujunduslik kiiks. Hasso „Jazz” oli põnev, kuna samad muusikud meeldisid mullegi. Samuti Peeter Lauritsaga kahasse kujundatud Krulli teos „Meeter ja Demeeter”, mis kukkus lõpuks välja ühise kontserdina. Lotmani „Filmisemiootika” eksitas oma sisuga pidevalt mõtteid kujundamisest eemale, nii hea lugemine oli. Musili „Omadusteta mees” on senini meeles, eriti kuna selle tõlkijast sõber kujunduse kohta nii hästi ütles. Kiviräha, Merca ja Ruitlase raamatuid tee või kambaga, ikka jääb tool naerdes kitsaks. Ja võikski heietama jääda. Nii et uhkust pole, on pigem suur rõõm, et olen nii hääde kirjanike, luuletajate ja tõlkijate raamatuid kujundama sattunud. Tänan, satutajad!
•• Missugune raamatukujundus on tõeliselt jälk?
Tõsiselt jälk on, kui raamatut ei saa lugeda, kuna kujundaja on olnud kirjaoskamatu. Näiteks kui klassikalise romaani kirjatüübiks on valitud Arial Bold, reavahe on kaks korda suurem kui vaja, tekst on vasakule joondatud ja esimene asi, mida lehekülge pöörates näed, on üleelusuurune leheküljenumber. Pisuke liialdus muidugi, ent sääraseid asju on ette sattunud küll ja küll: raamat on hea, aga lugeda on piin... Poeet ja tüpograaf Robert Bringhurst on öelnud, et tekst on nagu leib, millega oled iga päev harjunud. Kui pagar laamendama hakkab ja üle pipardab, pole see enam see leib.
•• Kes kolleegidest või konkurentidest sulle kõige südamelähedasemat tööd teevad?
Konkurendiks küll kedagi ei pea – mis konkurenti minust, metsamehest ikka kellelegi on? Aga väga ilusat tööd teevad ikka päris paljud. Rutt Huimerind, Peeter Paasmäe, Mari Kaljuste, Piia Ruber, Mari Ainso, Kristjan Mändmaa, Andres Tali, kui ainult esimesed pähekargavad nimed kirja panna. Neid on palju-palju rohkem, ilmselt pole kõigi töid näinudki, kes meeldida võiksid. Mart Anderson teeb eriti südamelähedast tööd kirjatüüpidega ja ka raamatutega, paljud eesti kirjanike raamatud olen saanud tema kirjatüüpidega usutavamaks teha.
•• Ja keda nimetaksid vanameistriteks?
Jüri Kaarma ja Jaan Klõšeiko, mind on nad enim mõjutanud. Vist sama lihtsuseotsimine.
•• Metsamehe elust rääkides: oled üks neid kultuuriinimesi, kes on viimaste aastate jooksul linnast maale elama siirdunud. Kas kunst saab metsaga paremini läbi kui linnaga?
Ei tea, küllap sõltub inimesest. Metsa ja võsa on tore vaadata ja autosid-inimesi on lahjemalt, ise oled rahulikum, kuna segajaid on vähem. Töölaua tagant astud paari sammuga õue ritsikate koori kuulama ja armsaid sääski-parme toitma, veel paarikümne sammu kaugusel ojaservas on hea kukeseenekoht. Ehk on see hoopis vanuseline eripära.
Kes ta on?
Andres Rõhu
Sündinud 3. aprillil 1965
•• Õppinud Konrad Mäe ateljees maalikunsti, õpetanud Tartu kõrgemas kunstikoolis arvutigraafikat
•• Kujundatud teoseid: B. Pasternak „Doktor Živago”, A. Kivirähk „Mees, kes teadis ussisõnu”, J. Kaus „Hetk”, O. Ruitlane „Naine”, K. Kesküla „Elu sumedusest”, H. Krull „Jazz”, M. Foucault „Diskursuse kord”, K. Kender „Iseseisvuspäev”, JI raamatusari.
