Nii ongi raamatu esikaanel roolirattasse kinnitatud CD-plaat ja tagakaane siseküljelt leiab sisujuhi, mis leheküljel saab vaadata muusikapalaga kokku käivaid pilte. Kui suurem osa muusikast ja jutt sujuvad Jancisel hoogsalt, siis rohked illustratsioonid on vastukaaluks rahulikes pastelsetes värvides.

Esimese klassi õpilase Morten Viksiga (pole ta nii viks midagi, kui nimest arvata võiks) juhtub üks nendest lugudest, kus igapäevaelust kergelt tüdinud peategelane satub senitundmatusse maailma pööraste seikluste keskele. Nii sürreaalseks ja filosoofiliseks see ei lähe kui näiteks „Alice Imedemaal”, kuid sellegipoolest on ka see seltskond, kelle klaveritunnist lahkuv Morten oma mängulaevale, kaljasele Salamander kogub, küllalt omapärane ja ootamatu.

Mitte ainult lastele

Nende seas on näiteks vastikud kaksikud herilasmadrused Zig ja Zag, kuldse karvaga päevakoer Saskia, kes kannab kaasas kirkat ja kelle hobiks on õhusõidukite ehitamine, torukübara ja frakiga prussakas maestro Kukaracha, kes üritab mustkunstietendusel elevanti välja võluda, lipitsev ja võõrsõnu armastav rohutirtsust kammerteener Alfonso ja koletu hirmuvalitseja madam Pritzilla. Vastupidi Morteni ootustele ei tunnista keegi teda kaljase kaptenina ja see on alles kõigi jamade algus. Otse loomulikult lõp-peb kõik õnnelikult, kuid see ei tee teekonda sugugi vähem nauditavaks.

Poest ja raamatukogust leiate Jancise raamatu ilmselt lastekirjanduse riiulist, kuigi pole mingit põhjust, miks ei võiks see ka kõigile teistele lugejatele huvitav olla.

Ainult üks küsimus jääb õhku rippuma – miks ei ole „Seiklus Salamandril...” veel animafim? Priit Pärna juures õppinud Jancis on ju tuntud animaator ja suur osa tööst on juba tehtud.