Õigete arvajate väike maailm

Eesti poliitikas kogub hoogu otsustajate ringist väljalülitamine. Ütled: vaat need ja need inimesed ei peaks üldse sel ja sel teemal sõna võtma, sest nad pole teinud seda ja toda.

Ja ongi vastane kõrvaldatud, pole vaja vaieldes selga higiseks ajada.

Kellel pole lapsi, ei peaks pensionide maksmise kohta üldse midagi arvama. Tehku lapsed valmis, siis hakaku arvama, usub biopoliitilise diktatuuri toetaja. Kes ei nõustu pensioniea tõstmisega, on ise süüdi, kui tervis ei kannata lõpmata 40 tundi nädalas tööd teha. Oli siis tarvis juua, suitsetada, rasvarikast toitu süüa ja Tartu maratonist kõrvale hiilida! Mingu trenni, siis rääkigu edasi. Ja kes ei taha vastassugupoolega kokku elada, korralikku perekonda luua, vaid on, hoidku taevas, homoseksuaalne, võiks ka vaiksemalt võtta, sest ega tupikteega ju tulevikku ehita. Veel üks näide sellest sarjast: kes kaitseväes pole käinud, ärgu arvaku midagi Eesti kaitsepoliitikast. Lahmin huupi? Noh, eks neid näiteid leiab nii meediast kui ka parlamendist. Konkreetsed nimed ajaksid ehk asja liiga emotsionaalseks ja juhiksid arutelu sisust liiga eemale.

Ärge saage valesti aru. Kindlasti annab isiklik eeskuju arvaja usaldusväärsusele omajagu juurde. Veenvus kindlasti kasvab. Ega keegi vaidlegi, et lasteta ühiskonnas muutub pensionide mure pakiliseks. Ja kaitseväes käies võib tekkida märgatavalt suurem eksperdioskus kaitseteemadel kaasa kõneleda kui ilma seal käimata. Kuid mitte keegi ei saa võtta inimestelt õigust mõelda, arvata ja kaasa kõnelda.

See õigus on neile antud põhiseadusega, see õigus oli juba nende inimeste meeltes, kes kirjutasid iseseisvusmanifesti. Mis sest, et manifesti kirjutajad ise ei suutnud olla hiljem alati nende sõnade kõrgusel.

Sõnaõiguseta sektorid

Läänelik ja ratsionaalne mõtteviis üritab ikkagi eristada argumenti tema esitajast ja kaaluda selle tugevust argumendi enda põhjendatuse seisukohast. Kui ma helistan Praxise analüütikule ja tahan küsida tema arvamust kõige mõistlikuma pensionisüsteemi kohta, siis tegelikult mind ei huvita, kui palju lapsi ta on teinud või kas vastassugupool teda üldse tõmbab.  

Panen tähele, et ühiskonnas kõneõiguseta sektorite tekitamise soov kipub vaevama sagedamini rahvuskonservatiivset seltskonda, kuigi mitte ainult. Kaasmaalaste demoniseerimine elab seal fännkonnas oma elu ja saab valimiste eel uue hoo. Peale õigete arvajate on neil ka omad õiged eestlased.

Need, kes võitlesid sõjas õigel poolel ja kes Eesti taasiseseisvudes valisid õige seltskonna tee. Need, kes nüüd kuuluvad õigesse erakonda. Ja õige eestlane on õige arvaja. See on omamoodi ostrakiseerimine – antiikse Ateena demokraatia üks koledamaid kombeid, kus aeg-ajalt hääletati, keda polisest pagendada.

Nii nad siis lõikavad ühiskonnast välja ühe sektori teise järel, kes millegi kohta üldse midagi arvata võib. Kuni lõpuks jääb järele vaid kaduvväike osa neid õigeid. Aga milleks on teil siis üldse vaja, et rahvast juurde tuleks, kui õigeid nende hulgas nii vähe on? Seda garantiid, et tulevase põlvkonna puu sirgelt kasvab, pole ju kusagilt näha.