2005. aastal üllitas rahvusvaheline aatomienergiaagentuur IAEA raporti, mis luges 1986. aasta Tšernobõli tuumakatastroofi ohvriteks vaid 56 kustutustööde ajal hukkunut ja ligi 4000 kilpnäärmevähki surnut. Tegemist oli kaheksa ÜRO-le alluva ametkonna ning Venemaa, Valgevene ja Ukraina valitsuse ühise järeldusega, mis tugineski vaid nende kolme riigi ametlikule statistikale.

Mullu ilmutas New Yorgi teaduste akadeemia aga toksikoloogiadoktor Janet Shermani toimetatud ja kolme keskkonnaeksperdi kirjutatud raporti „Tšernobõl: katastroofi tagajärjed rahvale ja keskkonnale”. Kasutades selleks 5000 teaduslikku uuringut väidavad doktorikraadiga teadlased, endine Boriss Jeltsini keskkonnanõunik Aleksei Jablokov ning Vassili ja Aleksei Nesterenko Valgevenest, et aastail 1986–2004 on Tšernobõli katastroofi tagajärjel surnud kogu maailmas kokku ligi miljon inimest.

Ohvrite hulga alahindamine on kestnud tänapäevani. Kindlalt võib katastroofi ohvriteks tõesti pidada vaid neid, kes said surmava kiiritusdoosi, kõik ülejäänu rajaneb hinnangutel. Raport väidab, et suurema vähki suremuse alusel saab väita Tšernobõli inimohvrite arvuks maailmas vähemalt 985 000. See arv sisaldab laste vähijuhtumeid ja elanikkonna kasvanud haigestumust kilpnäärmevähki, leukeemiasse jm vähivormidesse.

Tagajärjed ei kao

Lisaks rõhutab raport, et kuna radioaktiivse saaste poolestus-aeg kõigub vahemikus 20 000 kuni 200 000 aastat, ei kao ka katastroofi tagajärjed niipea, mõjudes ühtmoodi halvasti nii inimestele kui ka loomadele. Tšernobõli saastega on võinud kokku puutuda kuni 780 miljonit inimest.

Kuid miljon hukkunut ületab kaugelt isegi seniseid maksimaalseid oletusi, mis on pakkunud ohvrite arvuks 100 000 kuni pool miljonit. Enamasti on võimatu tuvastada, kas mõni vähki surnu on haiguse saanud just selle kiirituse tagajärjel või mõnel muul põhjusel. On ju Euroopas varemgi ohtlikke kiirguslekkeid esinenud, lisaks korraldas Nõukogude Liit kuni 1963. aastani maapealseid tuumakatsetusi Novaja Zemljal.

Aga Tšernobõlis oli siiski senise ajaloo rängim tuumakatastroof. 16. aprillil 1986 plahvatanud ja seejärel süttinud Tšernobõli neljanda reaktori kustutus- ja matmistöödele saatis Nõukogude armee ligemale 830 000 noort meest (sh 4000 Eestist), kellest enamik sai tõsiselt kiiritada. 19 aastat hiljem oli iga kaheksas „likvidaator” juba surnud. Üks mulluse raporti autoritest, dr Vassili Nesterenko oli ise Tšernobõli katastroofi ajal Ukraina tuumaenergia instituudi juht, ning vahetult pärast katastroofi lendas ta helikopteriga üle põleva reaktori, mõõtes kiirgustaset. 2008. aastal suri ta just saadud kiirituse tagajärjel.

Ligemale 350 000 inimese evakueerimine 1986. aastal tuumajaama lähimast ümbrusest päästis neid küll otsesest kiiritusohust, kuid mitte võimalusest vähki haigestuda. Vähemalt Valgevenes ja Ukrainas on vähki suremus iga aastaga kasvanud. IAEA väidetav 4000 hukkunut on vaid piiratud valim kustutustöödel osalenud 200 000 inimesest ja tuumajaama lähiümbruses elanud 386 000 inimesest, kes võinuksid enneaegu vähki surra, ega ole kohe kuidagi kasutatav Tšernobõli ohvrite kogu-arvuna. IAEA eirab täielikult üle kogu Euroopa levinud radio-aktiivse pilve tagajärgi.

Reostus levis üle maailma

Näiteks Suurbritannias kehtivad tänapäevani reeglid, mis kohustavad Walesi talumehi enne kariloomade turule viimist kohale kutsuma Geigeri mõõturitega eksperdid. Pinnasest leitakse ikka veel radioaktiivseid isotoope, mis sadasid alla pärast Tšernobõli avariid. Seda kõike enam kui 2000 kilomeetri kaugusel kohast, kust 25 aastat tagasi kerkis ligemale kümne kilomeetri kõrgusele radioaktiivne pilv, mis levis tuultega ja sadas seejärel alla peaaegu kogu põhjapoolkeral.

Ilmakaartidelt on näha, et esimesel päeval puhusid tuuled pilve üle Valgevene Läti peale. Kaks päeva hiljem oli radioaktiivne saaste levinud üle Eesti ja Soome Karjalasse, veel kaks päeva hiljem juba Poola ja Rootsi kohale ning tuuled paiskasid teise pilve itta. 2. mail 1986 sadas radioaktiivseid osakesi alla juba Iirimaast kuni Itaalia ja Kreekani välja. Ja siis puhusid tuuled selle kõik lõuna poole, laotades radioaktiivset saastet Türgi ja Kreeka aladele, ja jõudsid Põhja-Aafrikasse välja. Põhja-Ameerikasse jõudis saaste üheksa päevaga.

Kui Soomes sadas tuumareostus 41 protsendile territooriumist, siis Iirimaal koguni 68, Šveitsis 83 ja Kreekas 51 protsendile territooriumist. Saksamaa ja Itaalia elanikud olid saanud suurema kiiritusdoosi ning ka vähki surnute arv on seal selle võrra suurem. Ligemale viis protsenti Tšernobõli tuhast sadas Aafrikasse, kümme protsenti Aasiasse, saastades laialdasi alasid Türgist Hiinani. Tšernobõli osakesi jõudis alla sadada ka Jaapanis ja Põhja-Ameerikas.

Tuumajaama tulekahjule pandi piir 5. mail 1986, kui reaktori varemetele oli heidetud 5000 tonni boori, dolomiiti, liiva ja pliid. Plahvatanud reaktor on maetud betoonsarkofaagi alla, kuid mullu alustati uue sarkofaagi ehitamist, mis peaks valmima 2013. aastaks. Mullu võttis Ukraina parlament aga vastu otsuse, et Tšernobõli tuumajaam tuleb lõplikult lammutada 2065. aastaks. Seni on isegi osa tuumakütusest sealt veel ära viimata.

Vene ekspert süüdistab IAEA-d

•• Praegune Jaapani Fukushima tuumaavarii on selle tagajärg, et rahvusvaheline aatomienergiaagentuur IAEA on aastakümneid eiranud Tšernobõli katastroofi õppetunde, väitis eelmisel nädalal Reutersile Juli Andrejev, kes juhtis 1986. aastal puhastustöid Tšernobõlis vahetult pärast avariid.

•• See, et Fukushima Daiichi tuumajaamas tekkis kasutatud uraanivarraste hoidlates tulekahju, on Andrejevi hinnangul otsene kasumiahnuse tagajärg, kuna liiga palju tuumakütust on ladustatud liiga piiratud ruumi. Ja süüdi on ühtmoodi nii Jaapan kui ka IAEA.

•• „IAEA ei ole huvitatud tähelepanu koondumisest võimalikele tuumaavariidele. Ta üritab alati tõde varjata,” teatas Andrejev. Ta väidab, et IAEA on otseselt sõltuv majandusharust, mille üle ta on seatud valvama.

•• Juba enam kui nädal on Fukushima tuumajaamas üritatud taastada elektrivarustust reaktori juures, et jahutusvee pumpasid tööle saada. Esmaspäeval tuli uuesti jaama juurest evakueerida kõik töötajad, kui sealsest kolmandast reaktorist kerkis jälle suitsu.