Milline on see inimene, kes on kakskümmend aastat Laial tänaval teatrit teinud? „Mind on Elmo õpetanud, et teatrit saab teha rõõmuga, kannatusi on seal niikuinii,” ütles Elmo Nüganeni seminari lõpetuseks seminariobjekti endine kolleeg Jaanus Rohumaa, kellel jätkus esiletoomiseks rohkesti teisigi häid õpetusi, mis Nüganenilt saadud. „Usalda näitlejat ja siis läheb sul hästi,” kõlas üks nendest.

Algas kõik ajastu vaimus. Aastal 1992, kui Eesti riik sai Mart Laari näol endale 32-aastase peaministri, kutsus Laarist kaks aastat noorem Eesti Noorsooteatri direktor Raivo Põldmaa peanäitejuhiks oma eakaaslase Elmo Nüganeni. Need tollal kolmekümnestena alustanud mehed moodustasid tõhusa tandemi, mis sõidab edasi siiamaani.

Algus oli dramaatiline: tandem alustas sellest, et uuendas oluliselt truppi, pannes sule sappa mõnelegi teatri asutajate hulka kuulunud näitlejale. Kolmapäeval avalikkuse ette ilmunud raamatus „Elmo Nüganen. Esimene vaatus” on Raivo Põldmaalt selle teatriloolise seiga kohta meenutus, mis sisaldab märksõnu „väga tõsine kohtumine” ja „väiksemat sorti skandaal”. Nii et helge ja positiivne Elmo Nüganen pole alati sugugi mingi leebe lambake – kui on tarvis terav lõige teha, teeb ära.

Kakskümmend aastat ühe koha peal istumine on Euroopas erandlik ja nii ka meil: sellist ühe-koha-staaži on vaid Peeter Jalakal, kes asutas selsamal 1992. aastal oma Von Krahli. Aga selleks et edukalt ühe koha peal olla, tuleb teha väga palju muutusi. Pärast esimest pereheitmist on tulnud järgmisi. Oma teatri jaoks on Elmo Nüganen koolitanud lavakunstikoolis selle järjekorranumbriga 20. ja 25. lennu. Esimesest on sirgunud väärt näitlejaid-lavastajaid, kellest suur osa toimetab sealsamas Linnateatris.

Nüganen on intervjuudes öelnud, et ta oma kohast kinni ei hoia. Mis ei tähenda, et öeldust võiks kuidagi järeldada ohjade lõdvaks laskmist. Teatri ehitustöö käib täiest jõust edasi, kevadel on teatrisse oodata portsu Nüganeni üliõpilasi.

Õpetajatööga oli seotud juubeli tundeline hetk. Nüganen: „Hommikul viis Anne [Reeman, Elmo Nüganeni abikaasa] Toompeale teatrikooli. Kui ma ruumi sisse astusin, olid seal kooli 20. ja 25. lend täies koosseisus üles rivistatud ja laulsid mulle kohe „Gaudeamust”. Ma sättisin ennast nende hulka ja laulsin kõvasti kaasa. Ja mul ei olnudki enam üldse nututuju.”

Teeb moodsat peavoolu

Jaanus Rohumaa meenutuse järgi oli Nüganeni esimene mure saavutada olukord, et teatri kassas oleks järjekord. Suveks see teatri Lavaauku tehtud „Kolme musketäriga” ka saavutati. Seda võib pidada nüüdse suveteatrihulluse eelkäijaks. Elmo Nüganen oli üks esimesi, kes mõistis, et eestlast ei koorma enam heinategemise kohustus ja suvi pole teatritegemise poolest sugugi halvem aeg kui iga teine.

Sädelev, leidlik ja rõõmu täis suvelavastus oli popp kaugemalgi kui Eestis. „Kui seni teadsid soomlased Estoniat ja Draamateatrit ja ka Vanemuisel oli oma koht Soomes, siis uue põlvkonna Eesti lavastajaga tutvusid soomlased siis, kui neid hakkas voorima „Kolme musketäri” vaatama,” ütles seminaril tuntud soome teatrikriitik Kirsikka Moring. Mis puutub kultuurivahetusse, siis seda alustas Nüganeni 1992-ndal lavastatud „Romeo ja Julia”, mis jõudis esimese Eesti lavastusena Edinburghi festivalile.

Kui Andres Maimik väntas kümme aastat tagasi oma pilafilmi „Welcome to Estonia”, oli seal stseen Tallinna Linnateatri Põrgulavalt, kus toimuks justku midagi koletut. Nali naljaks, kuid Põrgulava tõepoolest tõmbab väliselt helget ja päikselist Nüganeni. Seal, veidi ahistava atmosfääriga keldriruumis on meie üks rõõmsamaid teatriinimesi lavastanud oma ettekujutuse Tammsaarest ja Dostojevskist. Moodsal klantslikul Linnateatri Taevalaval on ta teinud vaid selle avaetenduse, „Hamleti” Marko Matverega peaosas.

Nüganen ja Tallinna Linnateater esindavad traditsioonilist peavoolu, realistlikku teatrit, millel on Nüganeni õpetaja Kalju Komissarovi, tema õpetaja Voldemar Panso ja tolle õpetajate ja õpetajate õpetajate kaudu side kuulsa vene teatrimehe Konstantin Stanislavskiga. Linnateatris tehakse kunsti, kus on tähtsal kohal elu- ja kunstitõde ning nende tasakaal. Aga vana traditsiooni saab kasutada vaid seda pidevalt ja loovalt uuendades. Sestap nimetas teatriteaduse dotsent Luule Epner Nüganeni teatrit modernrealistlikuks: peale realistliku on seal alati veel teisi moodsamas kujundikeeles tasandeid.

Jaanus Rohumaa meenutas, et kui ta enam kui kakskümmend aastat tagasi Ugala päevil sattus Elmo Nüganeni pansionituppa, leidis ta sealt oma üllatuseks eeskujuliku korra. See on Elmo Nüganenile iseloomulik ka kunstiloomingus – ta on perfektsionist. Vahur Laiapea on temast teinud dokfilmi, mille pealkiri on „Mul annet on ka äikeseks” ja kus saab näha olukordi, kus Nüganen tegeleb suure innuga ka pisiasjadega, nagu tõlge ja hääldus. Pisiasju Nüganeni jaoks pole, kõik peab olema täiuslik.

Milline on Nüganeni tulevik? Rohumaa väitis, et Nüganen oleks parim püstijalukoomik, kes kümneminutise etteteatamise järel võib hakkama saada suurepärase tunnise ühemehesõuga. Ei maksa välistada jätku filmikarjäärile, kus on olemas täispikad „Nimed marmortahvlil” ja „Meeletu”.

Täiesti pooleli on tema lugu muusikateatris. Hiljutisel teatriuurijate konverentsil väitis Kristel Pappel, et Nüganeni 1994. aastal lavastatud „Figaro pulm” oli kümnendi ooperisündmus. Ooper on kunst, mis tõmbab küpseid lavastajaid. Estonia ja Vanemuise ja miks mitte Kansallisooppera inimesed võiksid kõrva taha panna, et Elmo Nüganeni nimeline mees on jõudnud parimatesse aastatesse.


Elmo Nüganen

Sündinud 15. veebruaril 1962 Jõhvis

- Lõpetanud Tallinna 37. keskkooli ja rätsepa erialal Tallinna 4. tehnikakooli. Allan Noormetsa sõnul kandis tema ja teisedki koolikaaslased Elmo õmmeldud pükse.

- Teenis Nõukogude armees esmalt tankistina ja seejärel väeosa kunstiansambli konferansjeena.

- Õppis Tallinna pedagoogilises instituudis näitejuhtimist, lõpetas 1988 Tallinna konservatooriumi lavakunstikateedri 13. lennu.

- Lavastama sundis teda Kalju Komissarov väevõimuga. Selle tulemusel valmis juba kooli ajal Shakespeare’i „Tõrksa taltsutuse” lavastus.

- Esines kooliajal ja Ugalas bändis, mis esines menukalt ka süldipidudel.
Töötanud 1988–1992 Ugalas ja alates 1992 Tallinna Linnateatris.

- Sarnaselt teatrilavastaja Vsevolod Meierholdiga kaalus telefoniraamatu lavastamist.
On saanud lavastajana viis aastaauhinda.

- Praegu lavastab Anton Tšehhovi noorpõlveloomingul põhinevat kompositsiooni, mis kannab pealkirja „Maailmale nähtamatud pisarad”.