Filmimees Rein Maran, millega te praegu tegelete?

Praegune tegevus erineb natuke mu senistest tegemistest. Tegelen hiitega ja see huvitab mind päris palju. Tänu sellele, et kunagi hulkusin kadunud Lennart Meriga päris palju ringi soomeugrilaste juures, tajusin, et kõikidel soome-ugri rahvastel on täiesti iselaadsed suhted ümbritsevaga. Omad tinglikud, aga ranged, kirjutamata reeglid. Neil kõigil on oma looduslikud pühapaigad. Kui germaanlased austasid pühasid tammikuid, siis varase omariikluse aegadel võeti meilgi neist eeskuju. Võtame kas või Taara tammikud, millel pole suurt pistmist hiitega.

Jah, ka tamm võib olla püha puu, aga Eesti pühapaikade puhul on kõige tähtsam koht, ükskõik mis seal ka ei kasva – olgu see kadakas, lepp, tamm või kuusk. Aga paik on püha. Taimed vahetuvad, aga koht jääb alles. Pühapaika võib võtta kui kõige vanemat looduskaitseala, mille vanus ulatub aastatuhandete taha. Kui hästi läheb, valmib sest film selle aasta lõpuks.

Mis on loodusfilmide juures kõige keerukam?

Kõige keerukam on kontakti jõudmine. Tegemist on ju maailmaga, mille jaoks inimene on kõige kardetavam. Peituda, filmitavat looma üle kavaldada on võimalik ainult siis, kui sa hakkad aru saama nende olendite maailmast. Sinna sisse minek on kõige keerulisem. Tegelikult on mets nagu linn – seal on omad rajad, süsteemid.

Milline te filmitegemisel meeskonnakaaslaste jaoks olete?

Seda ma olen kuulnud küll, et ma pidin olema range ja julm, kuigi oma teada ma pole pingutusi selles suunas teinud. Järeleandlik ma küll ei ole. Ma ei saa endale lubada seda lõbu. Kui olen lubanud järeleandlikkust, siis olen alati kahetsenud. Sul on valida, kas sa reedad oma mõttekaaslase või reedad enda – selles mõttes on looming kole julm. Järeleandmisi ei saa teha ei teistele ega iseendale.

Kas teie nõustute selle seisukohaga, et Eestis on palju rikkumata loodust?

Kui me võrdleme Saksamaa, Prantsusmaa või Belgiaga, siis kindlasti on see nii. Meie külalised leiavad ju ikka, mille üle vasikavaimustuses olla, kas või jaapanlased on vaimustuses meie lõpututest võililleväljadest – kui kaunis lill! Eesti on unikaalne, sest nii pisikese lapi peal on nii palju pinnavorme. Peale selle on meil olemas looduskeskkonna väärtustamise kogemus vaatamata kõikidele võõrvõimudele. Võim võimuks, inimesed ajasid oma asja. Kõigil eestlastel on ju ka suhteliselt lühike kogemus linnaelanikena. Võtame kõige linnastunumaid kihte, isegi neil on kahe-kolme põlvkonna kogemus, mitte rohkem. See tähendab ka seda, et meie suhe loodusega on hoopis teistsugune kui Prantsusmaal. Meil on rohkem levinud suhtumine loodusesse kui võrdsesse.

Linnakeskkonnas jääb inimesel mulje, et looduse meistriteosteks on kajakad ja varesed.

Ega kajakas selle pärast linna tule, et tal on siin hea, vaid ikka selle pärast, et mujal on viletsavõitu. Eks meres on ka toitu väheks jäänud. Laiu peal on tal kindlasti parem.

Kas Eestis käiakse loodusvaradega liiga hoolimatult ümber – näiteks raiutakse liiga palju metsa?

Ma arvan – aga see on ainult minu arvamine –, et antud juhul kasutatakse rikastumise nimel kindlasti kõikvõimalikke vahendeid, et saada nutsu, ja mets võimaldab seda. Risti ette ei lööda. Toorpuidu väljavedu on majanduslikult muidugi täiesti mõttetu – sellest tuleks teha valmistooteid. Loomulikult on puit alati olnud tarbevahend, aga kui me tahaksime olla peremehed, siis me peaksime vaatlema metsa kui elukeskkonda, mitte kui ainult tarbepuidu allikat.

Olete rästikuid ja nastikuid filminud. Praegu on nad just välja roninud ja soojendavad end metsas päikese käes. Kas naistel ja ussidel on midagi ühist, mõned ju väidavad nii?

Mitte eriti, see naiste ja madude ühtepanemine tuleneb religioonist, Eeva ja madu paradiisis ja nii edasi. Iseenesest aga – madu on samamoodi salapärane, juba tema liikumine on salapärane ja paindlik. Mehed ju nii paindlikud pole, lähevad rohkem otse peale. Madude juures on palju mõistetamatut – ühel hetkel on ta koltunud, värvitu, siis aga ajab kesta maha ja on taas sädelev.

Naissoo poolt elu edasikandmine on üldse selle maailma suur ime – kuidas emane teeb kõik õigesti, et köita tähelepanu ja sigida, seda ehk ise endale aru andmatagi. Ja ilmselt ei mõista meessugu kunagi päriselt seda sidet, mis emasel tekib tema seest tulevate lastega. Kas või väike põldhiir – kui sa ta poegi puutud, hüppab ema sulle näppu kinni. Papa ei tee seda kunagi!

Mis te arvate, kas teie looduse tutvustamise ja inimestele lähendamise töö on ka kellelegi külge hakanud?

Ma kipun arvama, et on küll. Neid olevusi, kes filmis on, inimesed tunnevad. Ja nad mäletavad neid filme. Mäletatakse ju seda, mis on jätnud inimesele mulje. Maailmaparandamine on kahtlasevõitu tegevus – mis suunas teda kuradit parandama? Aga arendada seda, mis inimesel endal on sees olemas, näidata, et üks või teine elav olevus on samasugune elusolend nagu meie, inimesed, mitte nii väga kaugel meist, ehkki inimesed ülistavad iseend igal sammul. Tegelikult oleme me üsna tavalised elukad selles suures loomariigis, üks naljakas looduse eksperiment, mille puhul pole kaugeltki kindel, millega see kõik lõpeb. Praegu häid lootusi ei ole. Kui inimene targemaks ei muutu, siis ei ole.

Liik kaob ära?

Nii palju liike on kadunud. Miks inimene ei võiks olla see liik, mis kaob? Inimese aju on imepärane asi ja väga loov, aga millegipärast oleme me jõudnud sellisesse olukorda, kus eesmärgiks on tootmine ja tarbimine. See on ummiktee. Kindlasti.

Käes on kevad, loomade ränne. Konnad kipuvad autode alla jääma. Räägitakse tunnelitest nende jaoks. Aga mis siis saab, kui me neid ei tee?

Konnad on hea näide – loomulikult oleks teedeehitajad pidanud tegema maanteede alla läbikäigukohad. Aga meil on õnnis konkurentsisüsteem, kus käiku läheb kõige odavam variant. Ju see siis oli üks kokkuhoiukoht või lihtsalt ei tulnud teedeehitajad selle peale. Kuigi iseenesest pole ses ju midagi uut, Euroopa riigid teevad selliseid tunneleid teede alla juba ammu. Aga nende konnade viimises üle tee või kas või selles „Teeme ära!” liikumises on peidus veel midagi muud. Inimene, kes selle konna on viinud üle tee – ta on ise pärast seda teistsugune inimene. Seda konna üle tee viimist ja ära tegemist on inimesel endal vaja, mitte sellel prahil seal metsa all. Eestlastel on ehk seda üle tee viimist ja ära tegemist eriti vaja, sest meil on suur kogemus läbi sajandite, läbi nõukaaja – mõisa köis, las lohiseb.

Selleks, et tõusta orirahvast peremeesrahvaks, on veel tükk maad minna. See, et oma valitsus on, ei tee meist veel peremeest.

Mis puudu on?

Kultuur. Iseendas tuleb murda see ori ja kõiki üle kavaldav rehepapp. Ka see, et peaasi, et mul endal hea on. Ja ka see, et nüüd ja praegu.

Turumajandus on praeguse poliitika alustala. Kas poliitika ajab teile hirmu nahka?

Ei aja. Ka kõige algsemas suguharu struktuuris on poliitika olemas: alati tekib juht, tema alluvad, kes natuke paremini elavad. Heaks poliitikuks loen ma tarka poliitikut – võtame Bismarcki, Richelieu, Churchilli. Igaüks oma olukorras tegi palju selleks, et keskkond areneks nende võimaluste juures, mida see ajahetk andis. Aga selleks on vaja väga tugevat intelligentsi, haritust. Keskaegne Euroopa, Jaapanist ja Hiinast rääkimata, jõudis välja selleni, et oma valitsejaid ja kõrgemaid ametnikke hakati maast madalast kasvatama, tehti katseid. Mina olen oma arusaamades loomulikult eestlane ja rahvuslane. Neid rütme, mis on meie kultuurile omased, mis kõlavad minu erkudes, viin loomulikult oma filmidesse sisse, sest olgu ta või viimane padujoodik, aga kui need rütmid kõlavad, siis paneb ta ühtmoodi midagi meie kõigi sees liikuma. Aga minu ettevalmistus on poliitika jaoks liiga nõrk. Minu esinemisoskus, petmisoskus ja võitlemisoskus massis on liiga nõrgad.

Mida noored teie arvates koolis peaksid rohkem tegema?

On kaks asja – haritus ja tunnetus. Need peaksid koolisüsteemis kokku saama. Kui need kokku saavad, siis tekib tarkus. Ja kui tekib tarkus, siis tarkus on ainuke asi, mis loob aluse moraalile, aluse õigete otsuste tegemiseks. Ta ei võta otsust vastu enne, kui ta pole selgeks teinud, kas see on ikka õige, vaadelnud asja mitmelt poolt. Me võime ju inimese kohta teada, kui vana ta on ja mis sigadusi korda saatnud, mida head teinud, aga ega see meid talle lähemale ei vii. Aga tunnetades loeme temast märksa rohkem, kui ta räägib. Erksa tunnetusega inimesed on märksa õnnelikumad kui sellest ilma jäänud.

Kahju on, et inimene on oma varandusi nii vähe raisanud selle maailma tundmaõppimisele, kus ta elab. Kui üks kümnendik sellest, mis praegu kulutatakse agressioonidele ja sõjariistade arenguks, kulutataks teadmiste omandamisele, näeks maailm hoopis teistsugune välja. See on väga idealistlik seisukoht. Meie teadmised on väga ühekülgselt arenenud – oma võimsuse ja teatud kihi heaolu tõstmiseks. See on naljakas, et kui putukatest on saanud kollektiivsed olevused, siis inimesed seda veel ei ole. Inimesel on sotsiaalseks olevuseks saamiseks veel tükk maad.

Te näete häbematult noor oma 80 eluaasta kohta välja. Kuidas te vormis püsite?

Ilmselt on mul midagi antud vanemate poolt, aga ega ma ei ole mingi vormishoidmisega väga tegelenud, sest eriti pole olnud aega. Olen kõikvõimalikud tembud järele proovinud, mida on võimalik inimesel teha. Aga on tulnud elada vaheldusrikast elu, kõmpida, raskeid asju kanda. Igal hommikul võimlemine kuulub asja juurde. Ma ei jookse ja puu otsa enam ilmselt väga kiirelt ei roni, see kulub asja juurde.