Madis Tiik: peame jõudma haigusloost terviselooni
Töötate selle nädala algusest Soome Sitra agentuuris kodanike personaalse tervisekonto teenuste vanemkonsultandina. Kuidas te võrdleksite soomlaste innovatsiooni toetavat Sitrat ja meie Eesti Arengufondi?
Tegemist on traditsioonidega, kuulsa ja uhke organisatsiooniga, mis sai 45 aastat vanaks ja on Soome tööstusele ja riigile suurt mõju avaldanud. Sisuliselt on tegemist investeerimisfirmaga, mis investeerib kunagi Soome riigi poolt antud raha. Sellest siis kas rahastatakse projekte, tehakse annetusi või minnakse omanikuna firmasse sisse. Sitra on umbes 50 start-up-firma omanike ringis. Sitra analüüsib, teeb raporteid, nad on sõltumatud ja väljendavad ka valitsusekriitilisi seisukohti. Arengufondi taheti teha Sitra eeskujul, aga ta pole saanud sellist tuult tiibadesse nagu Sitra. Kui Arengufond ja Praxis oleksid koos, siis oleks sarnane funktsioon mingil määral täidetud. Arengufondil pole ka sellist finantsvõimendust. Sitral on 750 miljonit eurot omakapitali.
Ja mis tööd te seal tegema hakkate?
Kui me räägime tänapäeval terviseandmetest, siis inimesed arvavad, et need on tervishoiusüsteemist tulevad andmed. Tegelikult on need vaid haiguseandmed – terviseandmed on palju laiem mõiste. Terviseandmeid annavad meile ka pulsitestriga tehtud treeningud, kaalu- ja kasvukõverad ning need tekivad siis, kui krooniline haige mõõdab oma vererõhku ja selle kuskile kirja paneb; fitness-klubil on oma veebiportaal, Endomondol ja Polaril on oma [sportliku tegevuse jälgimise] rakendused. Neid polegi seni väga palju terviseandmeteks peetud. Ega see, et sa tunned, et oled terve, ei tähenda, et ei tekiks terviseandmeid. Personaalne tervisekonto aga eristub selle poolest, et inimene kontrollib sajaprotsendiliselt ise, kellega ta neid andmeid jagab. Tekikski edaspidi selline konto, kus on enda kogutud andmed, eri mõõteriistadelt saadud andmed ja tervishoiusüsteemist kogutud andmed. Tulevikus võivad sinna tulla ka geeniandmed, keskkonnaandmed ja nii edasi.
Ma vist olen liiga palju krimiseriaale vaadanud, aga mõelge, kui kasulik oleks potentsiaalsel mõrvaril teada, et inimene on herilase suhtes tundlik!
Personaalset kontot kontrollib vaid inimene ise. Aga see on su enda valida, kas sa jagad oma infot raviarstiga. Sitra on ehitanud Taltio-nimelist personaalset tervisekonto platvormi ja Soomes tulevad kümmekond firmat detsembris välja oma teenustega, mida saab vajaduse korral tervisekontole laadida. Eile alles rääkisime ühe geenitehnoloogiafirmaga, kes tahab oma südameinfarkti markeritega välja tulla, et inimene saaks teada, kui suur on tema risk südameinfarkti saada – nendel on see tarkus olemas, aga see tuleb nüüd teenuseks teha. Minu roll oleks seda firmat nõustada.
Kas Eesti e-tervis on läinud sinna, kuhu te tahtsite?
Tervise infosüsteem ja teenused, mis 2009 käima saadi, on tegelikult e-tervise arengu esimene etapp. Selle pead sa igal juhul ära tegema ja see on õnnestunud. Järgmine etapp on see, et isikliku tervisekonto teenused oleksid ka tervise infosüsteemi teenused. Me kirjutasime ka valmis sihtasutuse arengukava 2016. aastani, mida nõukogu heaks ei kiitnud, ja see oli üks minu tagasiastumise põhjuseid. Ma nägin, et ei ole valmidust edasi liikuda. Minu jaoks oli edasiliikumise kiirus liiga aeglane.
See muudab inimese tervisekäitumise väga hästi jälgitavaks?
Absoluutselt! Praegu haiglad arvavad, et need on nende andmed, mida nad koguvad. Aga Euroopa Patsientide Foorum on väga selgelt öelnud, et see on minu keha ja need on minu andmed.
Siis saab ju teoks teha unistuse muuta tervishoiuteenuste rahastamine sõltuvaks inimese tervisekäitumisest?
Sinna me jõuame välja!
Ja siis saab öelda, et kuule, mees, sulle sai öeldud, et jaluta igal õhtul kaheksa kilomeetrit. Aga tema ei jaluta! Ja nutitelefoni Endomondo pealt ei tule mingeid signaale ja järelikult tuleks tal oma südameoperatsioon ise kinni maksta?
Sinna me jõuame välja. Täiesti õige mõtteviis! Aga sellist mõtteviisi täna ise maha müüa… Selles asi seisnebki, et inimene võtab suurema vastutuse oma tervise eest ja talle antakse abivahendid, et oleks informatsioon käes, antakse erinevad otsustustoed, tema kodus jälgimise seadmed. Mul käib just diabeetikutega pilootprojekt, kus patsient saab endale kaasa glükomeetri, veresuhkru mõõtja, on veel vererõhuaparaat, nutitelefon ja vastav veebilahendus, et need andmed kohe veebi liiguksid.
Nii et kohe on näha, kui saiakese ära sööb?
Toitumise ja füüsilise aktiivsuse peab ta ise süsteemi panema. Füüsilise aktiivsuse panid soomlased Sportlyzeri kaudu juurde. Aga tõesti, tuleb muuta inimeste vastutust maksusüsteemi kaudu. Praegu on ju ka nii, et 20 protsenti retsepte jääb välja ostmata. Arst kirjutab sulle ravi, teeb raviplaani, aga iga viies inimene seda ei täida! Veresuhkru puhul on ka olemas pideva mõõtmisega glükomeetrid, 24/7 on monitooring peal.
Inimestele suitsuandurid ka peale?
On vaja lihtsalt andurit, mis mõõdab kopsu hingamise parameetreid suitsetamise ajal.
Pulsikell kogu aeg peal?
No näiteks, aga pulsikellale saab panna ka muid vidinaid, sinna mahub oma 12 parameetrit. Aga neid andmeid ei osata veel omavahel ühendada. Loomulikult peab sinna tulema isiklik vastutus, maksusüsteemi motivaator. See solidaarsus, mis meil tervishoius praegu on, kindlasti väheneb. Julgemad inimesed arvavad, et 80 protsenti arstide tegevusest on võimalik asendada tarkvaraliste otsustega. Ka Soomes on katsetatud sellist asja nagu tervisekiosk, mis asub supermarketis. Seal on tööl õde, kes on võimeline neid andmeid kasutama, panema kokku erinevad andmekogud, tegema sulle riskianalüüsi. Erinevate andmete ja tarkuse kokkusõlmimine ongi e-tervise järgmine arengufaas.
Arstid on rääkinud ka seda, et e-tervis on liiga kohmakas, toimingute jaoks tuleb teha mitukümmend klõpsu. Milles on asi?
Häda on selles, et töölaud, millega arst töötab, on eelmisest sajandist. Ja kuna need on arhitektuuriliselt ja funktsionaalselt täiesti valedel alustel üles ehitatud, siis nad ei suudagi tagada arstile mugavat töövoogu. Siin on tarkvaraarenduse firmadel suur tegemata töö, aga neil on kliendid käes, need maksavad, neil polegi huvi. Arst ei tea tahta asja, mida ta pole näinud.
Palju on räägitud telemeditsiinist – et video teel konsulteeritakse. Kas teie ikka usute sellesse, et patsienti nägemata on võimalik anda head meditsiinilist nõu?
Absoluutselt. Maailmas on väga palju näiteid selle kohta, kuidas telemeditsiini kaudu on lahendatud üks või teine meditsiiniline probleem. Mina teen ka väga suure osa tööst kaugtööna – ma töötan Vormsi saarel perearstina, nõustan ka Skype’i teel õde. Vajaduse korral võin teha videokonsultatsiooni ka nii, et ma patsienti näen. Samas – võib kasutada seadmeid, mis edastavad kõrva kuulmekile pilti, silmapõhja pilti ja nii edasi. Need seadmed on kõik olemas. Arstiressurss on väga kallis ja kui ma istuksin viis päeva nädalas Vormsi saarel ja mul käiks nädalas viis patsienti – Eesti perearsti normaalne koormus on aga 25 patsienti päevas, Soomes 14 patsienti päevas –, siis kas see on mõistlik ressursikasutus? Need patsiendid, keda on vaja füüsiliselt läbi vaadata, korraldab õde ühele päevale ja vaatan nad siis üle.
Omavastutuse suurendamine ja kellegi maksma panek, kes pole teatud režiimi järginud, tekitab vastuväite, et arsti asi pole represseerida, vaid aidata ja ravida. Mis teie sellest arvate?
Need väga põhimõttelised eetilised küsimused tuleb läbi arutada, see debatt ootab meid alles ees. Nagu ka ühiskondliku kokkuleppe küsimus: mis on ühiskondliku solidaarsuse määr, milleks me oleme meditsiinis valmis?
See peaks muutuma?
See on juba muutumas.
Et me ei taha enam oma ja võõraste vanaemade operatsioone kinni maksta?
Täpselt nii. Kui veel kakskümmend aastat tagasi oli meil ühe abivajaja kohta viis-kuus abiandjat, siis praegu peaaegu üks kahele. Ja mõnekümne aasta pärast on ühe abivajaja kohta üks abiandja-maksumaksja. Ainuke võimalus on suurendada isiku enda vastutust, anda talle töövahendid, õpetada teda oma kroonilise haigusega ise toime tulema. Sest kroonilised haiged on kõige kallimad haiged, nad on aastakümneid haiged. Kui me seda ei tee, siis sellega poleks võimeline toime tulema mitte ühegi riigi tervishoiusüsteem. Traumad ja ägedad hädad, operatsioonid – need lahendatakse ära. 60 protsenti inimese tervisest sõltub tema käitumisharjumusest ja ainult 10–15 protsenti arstiabist. Siiani oleme me panustanud sellele 10–15 protsendile. Isegi kui meil oleks raha jalaga segada, suudaks tervishoiusüsteem selle ikkagi ära põletada. Kogu riigieelarve suudaks ära põletada. Ja ikka oleksid järjekorrad. Meil on patsiendid harjunud arstiabi saama tasuta ja kohe.
Kas Soomes ootavad nad kauem ja maksavad rohkem? Mainisite, et seal on perearstil vaid 14 patsienti päevas.
Ootavad kauem ja maksavad rohkem. Aga Soome tervishoiukorraldus on ka tõsises kriisis ja otsib väljapääsu.
Kas teie toetate 1. oktoobriks kavandatud arstide streiki?
Perearstide selts, kuhu ma kuulun, kindlasti seda mingis osas toetab. Kuna meie rahastamise põhimõtted on pisut teistsugused – pearaha põhimõte –, siis meid huvitab kogupakett. Tahame raha juurde saada, et võtta juurde üks pereõde – saaks palgata ühe juurde, see teine õde olekski ennetuse peal. Just sinna on raha juurde vaja, sest perearsti juures on ravi mitu korda odavam kui eriarsti juures.
Madis Tiik
Sündinud 5. novembril 1967 Tallinnas
1986 lõpetas Tallinna 2. keskkooli (reaalkool)
1996 TÜ arstidiplom
1998–… Terviseagentuur OÜ juhatuse liige
1999 lõpetas TÜ-s perearsti eriala
2003 lõpetas Põhjamaade rahvatervise kooli
2007–2011 Eesti e-tervise sihtasutuse juhatuse liige
2011–… TTÜ kliinilise meditsiini instituudi projektijuht
2012 Sitra agentuuri (Soome) vanemkonsultant
Endine Eesti tipptasemel keskmaajooksja
