Vald keeldub lapse kooli sõidutamise kulusid hüvitamast
Kuna perepea töötas endiselt linnas, jätkas ka põhikoolis õppiv laps õpinguid pealinna koolis. „See kujunes aga liiga kurnavaks,” tähendab pereema Liina (nimi muudetud). „Kuna abikaasa ei sõitnud igal hommikul linna, tuli mul laps viia neil päevil kella poole seitsmesele rongile ja tagasi koju jõudis ta tihtipeale alles kaheksaks.” Jõudmaks sõita 14 kilomeetri kaugusele rongijaama, tuli üles tõusta sisuliselt öösel.
Et lapsel jääks aega ka muule kui kodu ja kooli vahet kulgemisele, asus ta eelmisel aastal õppima kodule lähimasse kooli, kuhu on 14 kilomeetrit, nagu rongijaamagi. „See kool ei asu küll samas vallas, kus meie kodu, ent vallakooli on meie juurest lausa 26 kilomeetrit,” märgib Liina ja lisab, et kummassegi kooli ei lähe nende külast koolibussi, samuti pole võimalust sõita ühissõidukitega.
Vald oli tollal lapse naabervalla kooli õppima asumisega igati nõus, samuti oli vald nõus kompenseerima sõidukulud. „Teadsin, et kui lapse koolitee on pikem kui kolm kilomeetrit ning kui muu sõiduvõimalus peale isikliku auto puudub, on õigus küsida vallalt kompensatsiooni,” märgib Liina. „Seda ma ka tegin, sest sõita iga päev lapse kooli viimiseks maha üle 50 kilomeetri on ikka päris kulukas. Mingit probleemi sellega ei tekkinud, vallas kästi mul täita avaldus, esitada kuu lõpus bensiinitšekid ning iga kuu maksti hüvitiseks ligi 32 eurot. Kompensatsiooni maksti kahe suuna eest ehk siis üks suund kooli ja teine tagasi.”
Kodule lähim kool
Liina oli enda sõnul kindel, et nii läheb ka tänavu, ja tegi taotluse ära, ent ühel päeval teatati vallast, et rohkem kompensatsiooni ei maksta. „Mulle öeldi põhjenduseks, et mu laps ei käi ju koduvalla koolis,” räägib Liina. „See oli muidugi mats allapoole vööd. Istusin siis arvutisse ja hakkasin seadusi üle lugema, ehkki teadsin, et kui laps on koolikohustuslikus eas, on omavalitsuse kohustus tagada talle hariduse võimalus.”
Liina märgib, et abivallavanem, kellega ta pärast kompensatsioonist keeldumist ühendust võttis, kostis talle esmalt, et „ise te kolisite sellisesse kohta elama”. „Selline suhtumine oli küll ehmatav. Arvasin, et omavalitsus ikka ootab, et inimesi neile juurde koliks – pealegi laekub ju meie tulumaks vallale,” on ta nõutu. „Küsisin seda ka, et kui pean lapse nüüd valla kooli panema, siis millal koolibuss meie külast läbi sõitma hakkab.”
Liina sõnul lubas abivallavanem talle kõne lõppedes, et kompensatsiooni maksmise asja arutatakse uuesti. Kuna abivallavanem haigestus, pole otsust seni tehtud. „Oleme valda bensiinitšeki septembrikuu eest igatahes ära esitanud ja ootame siis nüüd, mis saab,” nentis Liina. „Usun, et me ei ole ainus valla ääremaal elav pere, kes on sarnases olukorras.”
Ka haridusministeeriumist tõdetakse, et vallal on kohustus niisugusel puhul lapse koolisõidutamise eest vanematele kompensatsiooni maksta.
„Olukorras, kus valla piiril elava pere laste jaoks on naaberomavalitsuse kool lähemal ning koolitee sinna lühem ja lihtsam kui koduomavalitsuse kooli, peab omavalitsus esikohale seadma lapse huvid ning hüvitama perele transpordi naaberomavalitsuse kooli,” ütleb haridusministeeriumi avalike suhete osakonna konsultant Asso Ladva. Tema sõnul on sel lihtsal seletusel ka juriidiline põhjendus: õpilane ei pääse ühissõidukiga ei koduvalla ega naabervalla kooli.
„Kui õpilase jalgsikäimise koolitee pikkus on üle kolme kilomeetri ning lapsevanem peab last viima kooli (või lähimasse bussipeatusse, kust laps saab kooli ja tagasi sõita) oma transpordiga, tuleb kohalikul omavalitsusel hüvitada lapsevanemale transpordikulu transpordi eest, mis ületab kolm kilomeetrit,” selgitab Ladva. „Kuna antud küsimuses käib õpilane naabervalla koolis, tuleb vallal hüvitada transpordikulu 14 (–3) km ulatuses, koduvallakooli käimisel 26 (–3) km ulatuses.”
Ladva märgib, et kui asi oleks vastupidi ning koduvalla kool oleks lähemal ja õpilane käiks kaugemal asuvas naabervalla koolis, tuleks vallal hüvitada transpordikulu koduvalla koolini. Ülejäänud kulu jääb sel puhul lapsevanema kanda.
SEADUS
Esmajärjekorras kodu lähedus koolile
- Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 10 ütleb, et vald või linn tagab koolikohustuslikule isikule, kelle elukoht on selle valla või linna haldusterritooriumil, võimaluse omandada põhiharidus.
- Valla- või linnavalitsus arvestab elukohajärgset kooli määrates oluliste asjaoludena esmajärjekorras õpilase elukoha lähedust koolile, sama pere teiste laste õppimist samas koolis ja võimaluse korral vanemate soove.
- Teise valla või linna munitsipaalkooli saab määrata õpilase elukohajärgseks kooliks siis, kui kooli pidav valla- või linnavalitsus on sellega nõus.
- Sotsiaalministri määrus „Tervisekaitsenõuded kooli päevakavale ja õppekorraldusele” 36 § 7 lõige 1 sätestab, et koolikohustuslikus eas lapse jalgsi käimise koolitee ei tohi olla pikem kui kolm kilomeetrit.
- Põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse § 8 ütleb, et seadus käsitab isiku elukohana tema Eesti rahvastikuregistrisse kantud elukohta. Kui isiku elukoha aadressi ei ole registrisse piisava täpsusega kantud, määrab isik puuduvas osas oma elukoha aadressi ise, teavitades KOV-i.
- Võimalused põhihariduse omandamiseks mittestatsionaarses õppes tuleb tagada ka 17 a või vanemale põhihariduseta isikule.
