Loe homme laupäevalehest LP: Liis-Katrin Avandi: „Me ei varja oma pisaraid.“

Oktoober 2007
Pärnu rannarajoonis on punane maja, milles vahvalt viltuse kujuga kööktuba. Liis-Katrin Avandi avab ukse, ja juba on kuulda tuppa jääja hädakisa - see on pooleteiseaastane Albert. Kohtume Liisuga (nagu ta isa Tõnis Mägi tütart kutsub - toim.), et rääkida isadepäeva loo jaoks killukesi Mäksist. Albert jälgib tähelepanelikult võõra liikumist, kuniks mänguvaibalt püsti tõuseb ja lähemale tatsab - ühes käes lemmikauto ja teises pooleldi kooritud banaan. Jutt on pikk ja Liisu tõlgib. Lühidalt öeldes teadvat Albert autodest kõike, ehkki rääkida veel palju ei oska. Albert on konkreetse olemise, kindla sihiga sündinud laps. Naerulohkudega poisul on suured, tumedad silmad ja tundub, et neisse vaatamiseks peab olema julgust. Sest Alberti pilk on sügav kui soovikaev ja nii tunned sa talle otsa vaadates - ta teab midagi, millest vaatajal veel aimugi pole.
Lõpuks ta lehvitab mulle. See jääb meie ainsaks kohtumiseks.
Nüüd tean, et sellised silmad on inglitel.
Oktoober 2012
Pelgulinnas, vaiksel tänaval elab teravate hammaste ja kikk-kõrvadega kass Puhh. Ta on imeilusa kasukaga, häälekas ja karakteriga kass, mille Albert umbes aasta tagasi kingiks sai. Ja Puhh on kass seepärast, et autofännist noorsandi kõige armsam tegelane oli selle nimega karupoeg.
Alberti noorem vend Herman on just lasteaeda viidud, isa Märt veel magab ja ema Liisu keedab teed ning tõmbab pudruriisile kannusoojendusmütsi pähe. Lõhnab musta tee ja riivitud ingveri järele. Me istume köögis, ja plaanime Liisuga kokku kirjutada loo emast, kes mattis selle aasta jaanuaris oma 5-aastase poja. Selle poisi nimi on Albert Avandi ja ta võitles 19 kuud kõige salakavalama haigusega, neljandas faasis avastatud vähiga.
Loe edasi LP digilehest aadressil LPdigileht.epl.ee