Kalandusjärelevalvet pitsitab inimeste ja raha puudus
Hiljuti leiti Lääne-Virumaal Selja jõest ilmselt ammooniumnitraati kasutanud röövpüüdjate tõttu hukkunud lõhesid ja tuhandeid uimastatud vähke. Nagu selliste jõhkrate juhtumite puhul ikka, painab ka praegu paljusid küsimus: kas kalapüügi kontroll on meil piisavalt tugev või päris hambutu?
Aastast aastasse oleme harjunud lugema uudiseid, et keskkonnavaldkonnas rikutakse meil kõige rohkem seadust just kalanduses. Näiteks kui mullu registreeris keskkonnajärelevalve eest vastutav keskkonnainspektsioon üle Eesti ühtekokku 2326 rikkumist, siis kalandusega oli neist seotud 1420. Kõigist rikkumistest enam kui pool tehakse kalanduses.
Seejuures panevad suurema osa kalapüügiga seotud rikkumisi toime harrastuspüüdjad, sest nende hulk on lihtsalt niivõrd suur: hinnanguliselt naudib meie kalavetel õngitsemist 300 000 kalastajat. Kui sellele arvule juurde panna ka kutselised kalurid, võib tunduda, et rikkumiste hulk polegi tegelikult
nii suur.
