Oli üks kontsert Peterburis Jaani kirikus ja siin me nüüd teeme suurt intervjuud. Tegu ja tagajärg. Kuidas sul päriselt läks?

Ma pole tükk aega Venemaal esinemas käinud nii, et on välja kuulutatud, plakatid üleval ja raadios reklaam. Ei osanud midagi väga erilist oodata. Jaani kirikusse olin varem korra sisse astunud, see jättis hea mulje juba varem. Hea oli seal kontserti teha. Arvasin, et sinna tuleb palju kohalikke eesti inimesi, kes seal õpivad ja töötavad, aga tundus, et peamiselt olid ikkagi venelased. Kontsert oli Maire Eliste muusikakooli lastekoori kontsert, mu autorikontsert, kus ma siis paar lugu üksi tegin. Saalist tuli kiri lavale. Seda ei juhtu Eestis tihti. Seal oli kirjas: „Elutants, palun.” Laulsin seda. Mõtlesin, et raudselt eestlased. Pärast selgus, et need, kes selle kirja olid kirjutanud, lendasid spetsiaalselt lennukiga Moskvast kohale. Nii kaheksa-üheksa inimest, kes olid esinemisest kuulnud ja kes teadsid seda loomingut, mida ma olin viimase kahekümne aasta jooksul eesti keeles kirjutanud ja esitanud, nagu „Liivakell”, „Vikerkaar” või „Jäljed”. See oli hämmastav.

Kohe hästi ootuspärane küsimus ka. Kas nüüd tuleb Tõnis Mägi comeback Venemaal?

Seda on mult ammu küsitud ja pole viimased viis aastat läinud ühtegi mööda, kus ei käidaks Venemaalt minuga telesaateid tegemas. Viimane oli suurem tunniajane saade „Pust govorjat” („Las räägivad” – M.N.). Filmisid siin ja Tallinnas. Pärast seda on olnud väga palju helistamisi, et tulge! Kuid kui jutt on läinud konkreetsete lepingute peale, siis on see kuidagi ära vajunud.

Sel aastal – ma juba tean seda – tuleb mul 14. detsembril kontsert Moskvas. Ma ei taha enam tuuritada mööda riiki, ma saan ju ikkagi 65. Kui tuleb adekvaatne pakkumine, mitte mingi nurgatagune, siis võib küll. Sest publiku vastuvõtt innustab andma ja saama midagi, mida siin on mõnikord…

Kas läheksid pigem nostalgiatootena või uue artistina?

Oh ei, uus artist kindlasti mitte. Kummaline on see, et detsembriks nad on natuke uurinud, mis korda läheb, ja millegipärast on see 25 ja 30 aasta tagune põlvkond seal väga hästi vastu võetud. Ega neid seal ju väga palju enam laval pole. Nende plaadid, just selle perioodi loominguga müüvad jube hästi. Mis seal ikka põhjuseks võib olla – igatsus tollase elu järele. Just tuli Peterburis jutuks lava taha tulnud autogrammiküsijatega, et väga vähe on nende jaoks väärtuslikku. Nad olid ka sellised 45 ja üle selle. Nad ei leidnud, et uus põlvkond midagi nende jaoks huvitavat teeb, kuigi seal on ka ühte-teist. Aga see, mis me oleme teinud, oli neil meeles. Gunnar Grapsist rääkisime ka.

Miskipärast, kui räägitakse praegu mõne meie artisti läbilöögist, mõeldakse just läänes. Oleks ju kuidagi loogilisem meie praegustel noortel sinu põlvkonna eeltöö najal itta pürgida, või mis?

No loomulikult.

Aga miks nad siis ei…?

Ma ei tea. Nad on ikkagi juba teises kultuuriruumis, ma arvan. Angloameerika poole vaatasime juba tollal, see oli lahe, siinpool oli selline isekootud ja imelik. Tõenäoliselt peaks see seier seisma keskel, et ei saa päris ühele või teisele poole vaadata. Siin võiks proovida mõlemat pidi.

See sõltub ka ajast. Sel on mitu põhjust, miks Eesti estraadimuusika korda minema hakkas. 1960-ndate keskel, kui meil esimesed kitarristide ansamblid välja tulid, siis meil lasti neid bände teha. Ei Lätis, ei Peterburis… Mujal oli see keelatud. Sealt käidi siin rongidega nädalalõpukontsertidel. Kusagil oli sovetski zapad – puhvertsoon. Hiljem tuli varietee. Seetõttu oli mingil hetkel Eesti musa väga heas seisus võrreldes ülejäänud Nõukogude Liiduga.

Aga kui teie põlvkonna eduloo taga oli hoopis turumoonutus, mitte niivõrd töö ja anne? Kusagil otsustati, et seitse-kaheksa artisti ENSV-st võivad käia rahvale „läänt tegemas”?

Kindlasti on. Igasugused juhused on väga segased. Ma mõtlen, et miks lasti mingil väikesel Eestil tegutseda nii, nagu tahtsime? Üks lihtne põhjus oli see, et Moskva venelastel ja kultuuriministeeriumi funktsionääridel meeldis õudselt käia siin Vana Tallinnat joomas kusagil saunades oma armukestega. See on tegelikult inimlik tagamaa. Väga palju võeti siin asju rangemalt, seal aga vaadati neist ammu mööda.

Selles mõttes ju praegused solistid-bändid, kes kuhugi kaugemale pürgivad, tegutsevad ju raskemates oludes, mitte pole vähem andekad?

Mulle tundub küll. Mis vähem andekad? Eesti muusikal pole nii head aega olnudki, kus oleks niimoodi väga-väga huvitavaid ja omanäolisi tüüpe. See, mis me omal ajal tegime, oli paljuski lääne koopia. Kasvõi meie Music Seif. Nii tehti seal, ka meie peame nii tegema. Päris oma tegemisel läksid venelased meist mööda. Et nii kui esimene akord kõlab, saad aru, et see on vene muusika. Nii kui olud vabamaks läksid, hakkasid nad otsima oma muusikat ja leidsid selle.

Praegu on huvitavaid tegijaid ja kihvtide häältega lauljaid palju. Ka sellist omapärast asja. Mitte palju, nagu ikka. Aga jah, väljundiga on keerulisem. Õnnelgi on siin oma osa. Meil ja noorematel, kes jõudsid käia Eestist väljas, oli lihtsalt natuke parem aeg. Ruja ei tahtnud tükk aega minna, aga lõpuks said aru, et kaua sa Eestis ikka… Ühe suvega teed tiiru peale ja järgmine suvi on keeruline. Kogu aeg ei suuda ka olla huvitav ja muutuda, vahepeal peab patareisid laadima.

Aga mis suhted sul lääne põlvkonnakaaslastega on? David Bowie, Iggy Pop, Bruce Springsteen…

Ma jälgin neid ikka. See muusika, mis mulle korda läheb, on natuke teistmoodi, olgu kasvõi Tom Waits näiteks. Bowie uus lugu „Where are we now” on väga hea, huvitav. Seal on mingi selline temperatuur, mis mulle korda läheb, mismoodi ma tajun, kuidas ta võib praegu mõelda.

Aga Rolling Stonesi „Doom and Gloom”?

Nad on nähtus. Ma vaatasin ükspäev seda Martin Scorsese filmi neist. Nad on sellised araabia nõiad, noh. Nad on kolm tilka verd andnud. See lihtsalt pole võimalik, et Jäägri-Miku hüppab laval, nagu oleks kaheksateist. Aga hüppabki! Käib iga päev jooksmas ja on igasugused mõnuained ära visanud, lihtsalt hoiab ennast vormis. See on supermees!

Ma ei arva, et ma viitsiks enam väga pikalt kuulata Rolling Stonesi plaati. See muusikaline asi on okei, kummaline ja omapärane.

Ta on lihtsakoeline kantrirokk, seal on seda kantrisnitti sees ja kantrit ma väga ei seedi. Aga see fenomen ise, see on uskumatu.

Bowie, Springsteen ja loomulikult Robert Plant, kes on jäänud väärikaks. Erakordselt kihvt tüüp! Ja mulle meeldib, et ta otsib ja teeb igasuguseid pöördeid. Vahepeal kantrisse, siis see araabia rida. Ma olen temaga ju vestelnud, kui ta Eestis käis. Ja selle tunned ju kohe ära, kas on oma parve lind või ei. Plant ja mõned veel – ma oleks neid nagu eluaeg tundnud!

Siin on nii palju kihvti muusikat, ja mitte ainult vanade, vaid ka uute hulgas, millest võiks rääkida hommikuni.

Muide, Chuck Berry on 86 praegu ja annab kontserte.

Chuck Berry elab! Seda ma poleks küll uskunud. Vapustav. Super inimesed, need on kuidagi teistsugused. See on see, et sa oled läbi ja lõhki muusik. Sa ei saa nii, et paned kitarri nurka ära. See on veres, ainuüksi see heli tekitamine.

Mis kanaleid pidi sa end muusikaga kursis hoiad?

Brittidel on üks saade, „Jools Hollandi show”. See, mida tema välja pakub, on minu maitse. Alabama Shakes oli viimane, mille peale mul viimati jäi suu lahti. Selline vana soul’i ja rütmibluusi rida, aga uues kuues. See, mida Amy Winehouse leidis viiekümnendatest, ja tõi uude vormi. See, mis on soul, hing, laeng, tugeva energeetilise laksuga.

Ma neid nägudetegijaid-poosetajaid ei viitsi eriti vaadata. Siin saab kohe aru, et neil pole tõsi taga, mängitakse mängu. Aga need, kes päriselt lähevad surmani välja, neid ma hindan. Mis ei tähenda, et nad peaks päriselt ära surema.

Meil vähe tuntud California punkrokkar Mike Ness Social Distortionist on öelnud, et „ilma vana musta muusikata poleks meil üldse head valget muusikat, seega on rassism aastal 2012 minu jaoks probleem”. Kuidas suhestud? Sinugi juured on mustas muusikas.

Mul pole küsimustki. Rassism on selline asi, millest ma ei taha rääkidagi! Nonsenss! Absurd! Idiootsus! Pigem on mul probleem valgete muusikaga, sealt ma näen läbi seda, mis pole päris, mis on eputamine, mis mulle ei meeldi.

Mis need läbinähtavad tunnused on?

See pole päris muusika. Näen inimest laval või kuulan plaati. Noodid on nagu kõik õiged, kõik on justkui õige. Aga see pole päris. Ma näen paljudes asjades pettuse läbi. Püütakse mängida suurt kirge või mingeid muid asju, kuid see on ainult mäng! Mulle meeldivad tüübid, kellel on tõsi taga, alates Billie Holidayst ja Janis Joplinist. The Doorsil on olnud niisugune põletav tuli.

Kiitsid Jaggerit, et ta teeb lavavormi nimel trenni. Palju sa ise seda teed?

Ma ei tee üldse. Võiks küll.

Aga vanasti?

Ei viitsi, ma olen nii laisk tüüp. Peaks rohkem liikuma, aga ma olen pigem kodus istuja. Vanasti oli iga päev mitu kontserti, juba see oli trenn. Neli kontserti päevas tähendab, et sa ei tee midagi muud.

Kolmetunnist lisalugudega maratoni, ą la Bruce Springsteen, pole sult tulemas?

Kui see on üks kontsert, mitte isegi kolm-neli päeva jutti, siis üks kolmetunnine…

Koos laval ringijooksmisega?

No ringijooksmine oleks probleem, muidu teeks selle ära küll. Mis ma siin ikka enam nii väga jooksen? Mul polegi enam sellist muusikat, kus peaks nii väga ringi jooksma. Mulle on oluline praegu temperatuur. Suurte staadionikontsertidega on küll nii, et ma küll ei ütle, et neid enam ei tule, aga need ei köida. Meeldivad väikesed kohad, kus on nii paarsada inimest. Mu kontserdid on üksi klaveriga, ma olen nii harjunud sellega, et bändi pole.

Aga ikka teed aeg-ajalt Music Seifi ja Ultima Thulega kontserte. Mis need bändid tänapäeval sinu jaoks tähendavad?

Kaks erinevat bändi. Seifiga oli mingil hetkel uuesti huvitav, Thulega tuleme kokku ja teeme mingid lood jälle ära, see on nagu veres. Need laulud on nii selged. Seifiga tegime ikka proovi ka, kui uuesti kokku tulime. Mingid lood, nagu „Lekkiv paat”, on täitsa ägedad ka tekstiliselt ja muusikaliselt on mingid asjad hästi pungid.

Kui vana su kõige vanem säilinud salvestus on?

Kuuekümnendate lõpp. See on küll jube kole. „Long ago, long, long ago”. Keegi laulab püüdlikult inglise keeles, see on hästi naljakas. Eplikul on see olemas, tema kogub selliseid asju.

Aga kui oleks võimalik olnud, siis kas oleks su esimene seitsmetolline plaat ilmunud juba Rütmikutega ja täispikk Baltikaga?

Ma ei usu, Rütmikud polnud nii hea bänd. See oleks olnud õnnetus, sellega plaaditegemine. Edasi tulid küll mingid kambad, kellega oleks võinud teha.

Saad 65. Kas juubelikontsert ka tuleb?

Ma teen kindlasti ühe või kaks kontserti, kus ma esitan läbilõike oma neljakümnest lava-aastast. See on huvitav, sest ma proovin leida sealt selliseid lugusid, kuhu oleks võimalik leida nüüd veel mingi oma nurk juurde.

Johnny Cash tuli meelde. Ta laulis vanas eas „Ring Of Fire’it” nii, et ihukarvad ajas püsti. Ta leidis neist sellise tahu, et see ehmatas ära, et muidugi võib ju nii!

See kontsert võiks tulla kolmetunnine nagu Springsteenil. Isegi neljane, aga kes viitsiks kuulata?