Bioloogidel on kalduvus kohaldada loomariigi käitumislikke mudeleid inimkonnale. Äsja kuulsin teadlaste Käsmu suvekoolis bioloog Juhan Javoiši mõtisklemas selle üle, kas äärmiselt ebakindlates poliitilis-majanduslik-ökoloogilistes tingimustes elavate Aafrika rahvaste ülisuur iive võiks olla seletatav sellesama terminaalse investeeringuga.

See on hüpotees nagu iga teinegi. Tähendab – arutatav.

Tagantjärele võiks oletada, et keemikuharidusega Rein Taagepera püüdis oma kaheksa aasta taguse epohhiloova arvamuslooga „Demograafiline vetsupott” ühiskonna silme ette manada olemuslikku ohtu, mis paneb eluslooduses esinevad liigid tegutsema. Sedasama õudset kassi (Gustav Naani irvik-kiisu?), kelle peale hiired reageerivad nii, nagu loodus on korraldanud.

Aga ei midagi. Peale selle, et Taagepera sai oma teksti eest 2006. aastal arvamuslugude kategoorias ajalehtede liidu pressipreemia. Ja veel selle, et eesti keel rikastus „demograafilise vetsupoti” metafoori võrra.

Miks midagi rohkemat ei juhtunud?

Püsides biologismi radadel, võiks nüüd esitada oletuse, et meie väike iive tõestab meie head elu. Me ei muretse homse päeva pärast ja pole ka põhjust. Tallinn õitseb ja õilmitseb (aitäh, Keskerakond!) ning mis puutub riiki tervikuna, siis on paslik meenutada Reformierakonna maikuust üldkogu, kus peaminister pihtis valehäbita: „Kallid sõbrad, ma pean teile ütlema, et äsjailmunud inimarengu aruanne on ülistuslaul Reformierakonna poliitikale.” (Aitäh, Reformierakond!)

Teisalt – see paganama iive. Ehk terminaalne investeering, mis kipub Savisaare-Ansipi loodud optimaalsetes tingimustes kiratsema.

Vale- ja õiged prohvetid

Oletaks, et Taagepera artikkel oli üks suur arusaamatus. Valedele eeldustele ehitatud mõttekäik. Korrektiiv ongi tehtud: selle aasta veebruar algas skandaaliga Yana Toomi ühe ütluse pärast (eestlased on väljasurev rahvus), mille käigus selgus sujuvalt, et kunagine Taagepera artikkel nagu ka 2011. aasta rahvaloenduse tulemused on loetavad nii ja naa.

Kuidas käitub oma kodumaad tõeliselt armastav inimene? Ta vilistab arvude peale, seda esiteks.

Nüüd väike loetelu sellest, mida ta teeb teiseks.

Ta käib öölaulupidudel. Kui me laulsime end vabaks, siis on võimalik lauluga ka hällid täita. Ta leiab endale jõukohase asendustegevuse (teeme Eesti korda!). Ta hakkab kuulutama tõde, et rahvastiku vananemine pole mitte mureallikas, vaid vastupidi – see avab uued võimalused. Võitluslikuma meelelaadiga inimene paljastab rahvuskehandisse pugenud võõrelemendi, sest siililegi (ehk Kalevipoja nõunikule) on selge, et nii kaua, kuni tsiviil­okupantide kirsa tallab me püha pinda, ei tõuse rahvuslik vemb ega niisku suguava.

Praktilist tegevust hindav inimene võiks moodustada eelkomisjoni, mis teeb ettepanekud tulevikus loodavale komisjonile, mis hakkab iibeküsimust arutama.

Visionäärid rääkigu, kuidas inimese elueal puudub bioloogiline piir. (Rahvastikuteadlane Luule Sakkeus: „Sõltuvalt suremuskäitumise mallist vanavanurite hulgas võib see tähendada, et meie hulgas on tuleviks ka 290-aastaseid inimesi.”)

Aga e-põlvkonnalt ootaks innovatiivsust. Rahvuse olemasoluks pole vaja füüsilist kehandit. Meil on juba e-riik ja e-valitsus, aeg on seda täiendada e-rahvaga.

Estonia – e-people for eternity. Ja kõigile welcome.



Demograafiline vetsupott

Väljavõtteid politoloog Rein Taagepera artiklist „Demograafiline vetsupott” (EPL 30.8.2005):

„Demograafiline auk on selline auk, mille põhjas on omakorda auk. Nagu vetsupotil.”

„August saab välja ronida. Augu auku langeda – see on tagasivõetamatu.”

„Kui meie hoiakud vahepeal nii palju muutuvad, et laste arv tõuseb taastootmise tasemele (mis on 2,3 last mehe ja naise kohta), siis suudab rahvas järjekordse languse üle elada. Muidu tõmbame endile ise vee peale. Niigi oleme kriitilise massi piiril, et mandri-Euroopas omakeelset kõrgkultuuri ülal pidada. 600 000 seda ei võimalda.”

„Teised rahvad võivad veel aru pähe võtta, kui neile mitte puust, vaid puusärgist ette tehakse, et Euroopa mandri väikseim omakeelne kõrgkultuur on juba hääbunud. Aga puusärgis oleme meie.”

„Mida on vaja endas muuta? Vaja on loobuda möödahiilimise nõksudest ja tõdeda, et eesti rahva püsimine on praegu suuremas ohus kui kunagi Nõukogude okupatsiooni ajal pärast suurküüditamiste lakkamist. Praegu on nii, nagu meilt küüditataks igal aastal 7000 last. On vaja meeleheidet selle pärast ja samal ajal ometi meelekindlust uskumaks, et suudame, kui kätte võtame.”