Mis lugu on The Tallinn Collectori taga, millal ja miks otsustasid selle lehekülje püsti panna?

Minu suhe Eestiga algas juba 2004. aastal, kui Tallinna esimest korda külastasin. Sellest päevast alates paelus see linn minu huvi täielikult.

Veidi hiljem, 2005.aastal sain õnneks Tallinnas tööd, misjärel veetsin oma elu parimad seitse aastat selles linnas. Kui ma 2011. aastal tagasi Stockholmi kolisin, teadsin, et Eestiga ei ole veel kõik. Tundus, et mul oleks veel väga palju anda ja teha.

Olen hull retro- ja vintage vidinate, nagu näiteks vanad giidiraamatud, koguja. Tallinna ajast on mul hiiglaslik kogu asju, näiteks uuskasutuskeskusest, keskturult, Balti jaamast, Humanast. Ka mu parimad sõbrad tegelesid sellega. Lisaks olen alati olnud huvitatud nõukogude arhitektuurist ja ajaloost.

Praegu teen bakalaureusekraadi turismiuuringus ja mul tuli idee luua “online museum” kahel mind ennast köitval teemal: mida saame õppida vanast turismiinfost ja Tallinna promomine.

Kas The Tallinn Collectorit võiks nimetada turistijuhiks?

Jah ja ei. Mu lehekülg ei ole ajakohastatud giid tänasest Tallinnast. Palju sealset informatsiooni ei ole enam asjakohane.

Kuid kui vaatame päranditurismi – turismiharu, mis on orienteeritud kultuuri- ja ajaloopärandile, on mu veebileht vägagi sobiv. Päranditurism on samuti turismiharu, millega ma tahan tööd teha ja uurida.

Samuti on praegu turismivaldkonnas väga trendikad “nõukogude tuurid”. Vaadake näiteks KGB muuseumit, Tallinna Teletorni, lennusadamat. Selles mõttes saab minu veebilehte kasutada Tallinna mineviku avastamiseks.

Aga miks ikkagi just nõukogude Eesti turismiinfo?

Kaasaegsesse Tallinna turismiinfosse ei ole eriti palju nõukogude aja infot sisse pandud. Mu idee The Tallinn Collectoriga on tuua lisaväärtust Tallinnasse ja selle ajalukku.
Peame aru saama, et need raamatud olid kunagi ainuke informatsioon või kontakt “välismaailmaga”.

Kui näiteks rootslased tahtsid Tallinna külastada, pidid nad käima Intouristi kontoris Stockholmis, kust sai kogu vajaliku info. See info tuli otse ametivõimudelt. Aga kas see info oli päris, või oli see hoopis propaganda? The Tallinn Collector ei kavatse vastata neile küsimustele, kuid usun, et need vanad turismiraamatud on olulised ja huvitavad materjalid, mida arutada ja analüüsida.

Kuidas sa materjale kogud?

Mul peaks praeguseks olema Raamatukoi VIP-kaart. Olen neilt praktiliselt kõik Tallinna kohta käivad raamatud ära ostnud. Käin ka second handides Stockholmis, kus võib ka materjale leiduda ja muidugi Tallinnas. Eesti sõbrad on mind ka aidanud. Nad on mu diilerid.

Milline on olnud tagasiside The Tallinn Collectorile?

Siiamaani väga hea! Nii sõbrad kui tavalised külastajad ja isegi mõned Eesti turismifirmad on andnud head tagasisidet. Visit Estonia (nii Rootsis kui Eestis) on palju häid sõnu öelnud ja oma Facebookis mu lehte jaganud. See on muidugi väga suur au. Viru hotell on sotsiaalmeedias The Tallinn Collectorit maininud. Üldiselt tundub, et inimesed saavad aru mu sihist ja eesmärgist. Ja see teeb mu väga õnnelikuks.

Mis sind 2005. aastal Eestisse tõi ja miks sa Rootsi tagasi läksid?

Kool kutsus. Kui kohe pärast gümnaasiumit Tallinna kolisin olin ainult 18-aastane. Kolisin Rootsi tagasi, sest tahtsin ülikooli minna. Tallinnasse naasemine on igapäevane küsimus, millega tegelen. Ma ei tea, millal see juhtub, kuid tahan tagasi. Mul on Eestis ka mu 3000-eurone pensionifond ootamas. Seega hiljemalt 65-aastasena.

Kuidas sinust Tallinna fänn sai?

Arvan, et põhjus oli see, et ma ei teadnud ühtegi teist Tallinna fänni Rootsis. Tallinn ja Eesti on pigem “halva” või lihtsalt “teadmatus”-mainega seal. Tänaseks on olukord palju parem, Tallinn on heas nimekirjas.

Varem maalisid mõned filmid ja neis näidatud igav hallus Tallinnast üsna veidra kuvandi. Estonia katastroof asetas Eesti samuti mingisugusesse tumedasse kasti.

Kui kolisin Eestisse, pidin tõsiselt selgitama, miks ma seda tegin. Pidin selgitama, et Tallinn on Eesti pealinn ja inimesed tõesti elavad seal. Aga tegelikult olid eestlased samamoodi segaduses, miks ma kolisin. Nad rääkisid oma riigist nagu rootslased ei teaks mitte midagi sellest.

Kui sa siia kolisid, mis olid su ootused? Kas eelnevalt olemasolevad arusaamad inimestest ja riigist muutusid aja jooksul?

Nagu enne ka mainisin, oli eestlastel raske aru saada, miks ma kolisin. Nad arvasid, et ma olen hull mees (Tomas ütles “hull mees” eesti keeles – AT). Kuid ma ei ole Eestile kunagi ülevalt alal vaadanud. Tallinn meeldis mulle esimesest päevast alates. Mulle meeldis segu ilusast ja karmist.

Kõige raskem oli aru saada sotsiaal-kultuurilistest erinevustest. Eestlastega on veidi raskem ühendust saada. Muidugi mitte kõigiga, kellega kohtusin, kuid üldiselt võttis aega. Kuid kui selle kõva pähkli katki murdsin… ei peatanud mind enam miski. Jaanipäev, saun, maakodud, hapukoor, “Rootsi kunni” naljad – ma sain kõike kogeda!

See küsimus võib kõlada veidi veidrana, aga kus on elu parem, Rootsis või Eestis?

Hea küsimus, aga ma ei saa sellele vastata. Minu järeldus on, et ma tunnen end Eestis palju vabamana. Elu on lihtne ja lihtne nautida. Rootsis tunnen ma end palju kontrollitumana. Kuid mõnikord kui tahan “normaalsust”, pean silmas just stabiilsust ja organiseeritust, siis Rootsi on taevas maa peal. Stockholm on samuti üks kohutavalt ilus linn, kus elada.

Mis on Eesti nõrgad ja tugevad kohad?

Olen mitmete eestlaste puhul kohanud, et nad on vaiksed ja ei näita üles huvi ega reageeri millelegi. Olen ilmselgelt väga liberaalne oma Rootsi päritolu tõttu. Seal võib kõigest rääkida. Mul on raske aru saada, miks inimesed vahel lihtsalt ei lase asjadel minna? Kuid samas, kes olen mina, et hukka mõista? Eesti ja Rootsi on naabrid, aga ikkagi nii erinevad. Ilmselt vajavad asjad lihtsalt aega.
Nimekirja tugevuste kohta on võimatu teha, see tuleks väga pikk. Mul on estofiilia. Eesti on mu teine kodu.

Miks peaksid kõik vähemalt korra elus Tallinna külastama?

Tallinn on ideaalne segu modernsest ja vanakoolist. Samuti on see segu tohutust ilust ja koledusest, lahedast ja trendikast ning salajasest ja vintage’ist. Tallinn on pisike, kuid täis võimalusi.
Üks veider asi on, et mind võib kergesti endast välja ajada, kui inimesed räägivad Tallinnast ja sellest, kui tore see on. Ma muutun kadedaks, kui mõtlen, kui tore teistel seal on. Samuti mõtlen, et “miks teil nii kaua aega võttis, et aru saada”? Kas kaalukaussi kergitas uus H&M või Ryanairi odavad lennukipiletid?

On natuke raske vaadata Tallinna suureks kasvamas ja nii kiiresti arenemas, eriti nüüd, kui see on rohkem ja rohkem muutumas üheks “it” linnaks kaardil.