„Mul on üks teine teadmine kõrvale pakkuda,” alustab Martti ja selgitab, miks on tal pidevalt olnud tunne, et peab oma riigile, isamaale midagi omalt poolt andma.

„Olen märganud, et minuga koos 1980-ndate lõpus sündinute põlvkond on justkui erilises isamaalises vaimus kasvanud. Uue vabariigi alateadlik kasvatusliin 1990-ndate haridussüsteemis oli tugev ühtekuuluvustunne, eestluse ja oma riigi hoidmine. Mitte et ma seda teadlikult mäletaks, aga on jäänud tunne, kuidas kõik oli heas, patriootlikus mõttes suunatud. Isegi kui me pidutsesime, siis lõppes see ühel hetkel Tõnis Mäe „Koiduga” ja see ei tundunud kuidagi kummaline ega labastav.”

Otsene side

Kohtume Marttiga vanalinna kohvikus, kus ta ikka aeg-ajalt hommikust sööb või lavakooli kaaslastega äsjaomandatud teadmisi selgemaks seedib. Pikka kasvu ja korralike jalatsitega Martti on ilmateadet alahinnanud ja tunnistab peagi, et äkki naasnud pakane näpistab. Aga siiski, mis meil viga – meile on antud imeline päev mõelda neile, kel polnud pakase ja tuule eest kuhugi varjule minna, toidu ja turvalisuse puudusest kõnelemata…

Martti räägib oma vanaisast, kirikuõpetaja Laas Heldest (1921–2009), kes Siberi vangilaagris käinuna teadis tollest ajast kõnelda. „Tal oli erakordne oskus lugusid jutustada ja nii harjusin ma ajalooga sidet hoidma. Ta ei surunud kunagi oma vaateid peale, vaid rõhutas, et igal asjal on kaks poolt – mina annan sulle ühe, sina otsi sellele teine pool, otsi tasakaal. Ühtegi teemat ei saa vaid ühe allika põhjal õigeks või valeks tunnistada,” meenutab Martti vanaisa õpetusi. Kohilast pärit, metsade vahel kasvanud Martti sattus kolmandas klassis koolis tegutsenud teatriringi.

„Meil oli väike trupp, aga koos käisime tihedalt. Üldse oli 1990-ndate keskel kooliteatrivaim väga tugev ja festivalidel rivaalitsesime Rapla omadega. Seal olid Uku ja Pärt Uusberg ning Mikk Jürjens… Äge on, et neist kõigist on tänaseks tegijad saanud,” mõtiskleb Martti, kelle äsjase mängufilmi muusika pärineb just nimelt Pärt Uusbergilt.

Martti on uhke, et kasvas üles väikeses kohas.

„Väikese koha fenomen on see, et sul on võimalik palju rohkem ennast ja oma ideid realiseerida kui näiteks linnas. Mu esimene filmikatsetus oleks Tallinnas ilmselt unistuseks jäänudki,” avaldab Martti ja meenutab, kuidas ta 16-aastasena sai Kohila vallavalitsusest 2000 krooni ning pani kokku oma esimese filmikese, mis väljendas koolinoorte arvamust Eesti elust ja poliitikast, võrdsustas Euroopa Liitu ja Nõukogude Liitu ning sai nimeks „Sigade koalitsioon”. Skandaali polnud vaja kaua oodata. Nimelt pilluvad poliitikud filmis üksteist poriga, võtavad lihtlabaselt maadeldes võimu, peavad uhkeid „tõekõnesid”, päevavalgele tulevad riigisaladused ja sohk. Filmi lõpuks kangastub lipul keset eurotähti sirp ja vasar ning kõlab Nõukogude Liidu hümn.

Toona Eesti Televisiooni juhatuse esimehe ametis olnud Ilmar Raag pidas filmi julgustükiks, andis režissöörina soovituse materjali tihendada, tunnustas noore inimese oskust maailma mõtestada ja arvas isegi, et meie poliitikud peaksid filmi kindlasti vaatama.

Segadust tekitanud seigale tagasi vaadates arvab Martti, et skandaalist tähtsam oli saadud võimalus midagi reaalselt ära teha. „Kirjutasin ju enne ikka meeletud projektid ja koostasin eelarved, kõik oli nagu päriselt peab. Kuid mõelda – vallavalitsus toetas noorte algatust. Andis mulle võimaluse leida mu elu kutse,” on Martti tänagi veel õhinas ja tänulik.

Tegelikult oli Martti väiksena tahtnud hoopis näitlejaks saada ja kõndis edukast filmikatsetusest hoolimata Toompeale lavakooli katsetele. Paberid viis ta igaks juhuks ka tollal Laial tänaval paiknenud filmikooli. Alguses oligi kõik tore, kuni selgus, et andekas noormees pääses mõlema kooli katsetel teise vooru. Probleem tekkis siis, kui selgus, et teise vooru katsed toimuvad täpselt samal ajal.

Eksamipäeval sõitis Martti oma vanema venna autos Tallinna ja pidi valima, kas vend keerab auto nina Laia tänava või Toompea poole. „Sel hetkel valisin ma oma elukutse,” ütleb Martti filmikoolile viidates veidi pühalikultki.

Miks mitte midagi lõbusat?

Saatus pidas aga temaga oma plaani ja praegu õpib Martti lavakooli magistrantuuris ainulaadsel kursusel koos veel kuue filmirežissööriga lavastajate õppekava järgi esteetikat, teatriajalugu, lavakõnet, Alexanderi tehnikat (enese kehakasutuse jälgimine) ja muidugi näitlejatööd.

Miks ikkagi võtab kõigile võimalustele avatud nooruk oma esimese täispika mängufilmi teemaks ühe eestlaste traagilisema sündmuse – 1941. aasta juuniküüditamise?

„Vanemad küsisid ka esimese asjana, et miks sellisest asjast filmi teen. Et noor poiss võiks teha midagi lõbusat. Alustasin ju ajal, mil mu päristööks oli reklaamide filmimine, ja ühtäkki selline teema. Kuid mu vastus oli lihtne: mulle meeldib teha asju, mis mind puudutavad ja päriselt ka korda lähevad,” kõlab siiras vastus.

„Eesti mälu” projekti raames juuniküüditamise 70. mälestuspäevaks pakutud filmiideest pidi esialgu vormuma umbes tunnine dokumentaalfilm. Kuid kui esimene stseen oli üles võetud ja tegijad Kreekas Thessalonikis toimunud dokumentaalfilmide festivalil filmile levitajat otsisid, selgus, et materjal on hinnalisem. „Treileri põhjal tuldi kohe päris otse ütlema, et kuulge, see on ju palju enamat kui lihtsalt dokumentaalfilm. Ja et kindlasti võiks see olla täispikk, sest teema on seda väärt,” meenutab Martti ja lisab, et kuna protsess on olnud hästi orgaaniline, siis ei tekkinud tal kordagi momenti, mil taguda enesele vastu rindu ja hüüda: teen esimest täispikka mängufilmi! „Me lihtsalt kogu aeg tegutsesime. See ongi filmi tegemise juures vahest kõige olulisem – siiras tahe teha,” lausub ta.

Kuidas teha filmi nii, et kellelegi haiget või n-ö ära ei teeks?

„Olen palju mõelnud sellele, kuidas venelased filmi nähes end tunda võiksid. Üks reaktsioon tuli ka kohe sealtsamast Kreekast, kui kohtusime kahe Moskva dokumentalistiga – 30-ndates mehed tegid huumorivõtmes filmi Lenini muuseumist. Kui nad nägid meie treilerit, siis tulid meie juurde ja ütlesid: uskumatu, kas päriselt on selline asi juhtunud? Nad ei olnud sellest elus kuulnudki ja palusid täiesti siiralt vabandust, et nende rahvuskaaslased on nii teinud.

See kohtumine pööras mu maailma justkui uuele kursile. Siis mõistsin, et see on täitmata lünk, asi, mida isegi osa vene haritlasi ei tea, kuna haridussüsteem on olnud puudulik. Niisiis usun, et filmi oleks huvitav vaadata nii venelastel kui ka eestlastel endil, sest väga paljud neist-meist tegelikult ei tea seda kohta ajaloost. Film ei ole poliitiline, see on ühe perekonna, kahe armastaja lugu – siin ei ole seisukohti, on faktid ja ajalugu,” selgitab Martti ja loodab, et „Risttuul” sobib koolidesse õppematerjaliks.

Õpikud ja päriselu

„Kolm aastat tagasi oli minu arusaam küüditamisest täpselt selline nagu tänapäeva kooliõpikus kirjas: millal viidi, kuidas viidi ja et see kõik oli traagiline. Et küüditamine võrdub Siberiga, et inimesed surid nälga. Siis hakkasin aga arhiivimaterjale ja raamatuid uurima ning avastasin, et küüditamisel ei ole ühtset lugu, vaid 10 000 erinevat elu ja lugu. Et küüditatute edasine elu olenes sellest, mida inimesed taipasid kaasa võtta, kuhu nad geograafiliselt sattusid, kui hästi oskasid vene keelt, kas ja kui palju neil lapsi kaasas oli ja nii edasi,” arutleb Martti.

Oma sünniaasta tõttu juba sellest ajaloo-osast distantseerunud Martti leiab, et küüditamise üle elanud inimestel on üks ühine omadus: tugevus ja hästi eluterve suhtumine. „Nad on kõik justkui väega ja vägevad inimesed, kellega kohtudes ei tunnetanud ma hetkekski viha, isegi mitte foonil. Sest vihast olulisem oli ellujäämine. Ja langesid need, kes enese ja ellujäämisega tegeleda ei suutnud,” võtab Martti kokku kümned kohtumised küüditatutega.


Kust aines leiti?

„Risttuule” põhjaks ei ole ühtegi konkreetset raamatut ega materjali, vaid hulk erinevaid lugusid, millest ükski ei allu haridussüsteemis pakutavale trafaretsele käsitusele, ütleb režissöör Martti Helde.

Peale raamatute ja arhiivimaterjali lugemise kohtus autor ka konkreetsete inimestega, et kõigest täpselt aimu saada. „Läksime ankeetide ja küsimustikega inimeste juurde, salvestasime kindlate küsimuste alusel pooleteisetunnised intervjuud. Audioarhiiv elulugudest sai päris suur, anname selle kord üle kas kirjandus- või rahvamuuseumile.”