Toomas Alatalu: Mis on ühist Eesti lähiajalool ja Ida-Ukraina sündmustel?

Väliskommentaatori ja SDE liikme Toomas Alatalu hinnangul on Eesti lähemas ja kaugemas ajaloos mitmeid detaile, mis on viimase aasta jooksul leidnud taaskasutust ka Ukrainas.

Veel üheksa kuud tagasi oli Venemaa ja Ukraina suhete alustalaks 1997. aastal allkirjastatud leping, mis andis Venemaale rendile Sevastopoli sõjasadama ja seda aastani 2017. Kuna pärast 2017. aastat pidi Sevastopoli sõjasadam minema täielikult Ukraina kätte, hakkas Moskva 2007. aastal ehitama uut sõjasadamat Novorossiiski, et viia sinna Musta mere laevastik.

Suurehitus aga takerdus ja kui 2010 pääses Ukraina presidenditoolile Viktor Janukõvõts, ruttas toonane Venemaa president Dmitri Medvedev sõlmima uut kokkulepet, millega Sevastopoli rentimist pikendati aastani 2042.

Asjaolu, et Kremli plaanid olid vahepeal kardinaalselt muutunud, sai selgeks alles veebruaris 2014. Mõistagi polnud see ühe või paari päeva improvisatsioon: Krimmi ja Ida-Ukraina võimaliku annekteerimise kava küpses ammu enne ja selle elluviimisel kasutati kohe kindlasti Venemaa varasemaid kogemusi „laienemise" vallas. Ei saa isegi suurriik teha poliitilist kaarti ümber ilma, et ta ei võtaks arvesse teiste suurriikide ja rahvusvaheliste organisatsioonide võimalikku käitumist.

Sestap polnudki juhus, kui Venemaa asevälisminister Sergei Rjabkov hakkas läinud esmaspäeval Venemaa-USA suhete perspektiividest pajatades väitma, et tõenäoliselt käitub USA Kirmmi suhtes nii nagu ta tegi seda Balti riikide annekteerimise puhul 1940. aastal. Kas Venemaal oldi seda varianti hiljuti analüüsitud?

Mitmes Ukraina vastases aktsioonis tulid esile tuttavad elemendid ja mõned neist on leitavad ka Eesti minevikust. Äratundmisrõõm võib küll hea olla, aga paraku tuleb nentida, et tegelikud otsustajad tundsid ajalugu kehvasti või ei suutnud sellest õigeid järeldusi teha.

Mängu tuleb revolutsioon

Kremlis läks käiku plaan A, kui puhkes Euromaidani revolutsioon novembris 2013. Kuna Ukraina revolutsiooni põhjustas põhimõtteline ja suure geopoliitilise sõnumiga valik - kas liikuda Euroopaga integreerumise suunas või liituda Moskva pakutud Euraasia liiduga, siis oli stiihilisus välistatud.

Mõlemad võimu poolused andsid endast maksimumi. Rahva jäämine pealinna tänavaile tõi pärast suurt verevalamist 18. ja 19. veebruaril kaasa senise valitsuskoalitsiooni lagunemise. Kuna armee läks rahva poolele, siis toimus võimuvahetus parlamentaarsel teel: presidendi tagandamist toetas 328 saadikut.

Kuigi vaja olnuks 336 poolthäält, pidas demokraatlik maailm seda enamuse selgeks tahteavalduseks ja alustas uue võimuga suhtlemist. Moskva on mõistagi siiani seisukohal, et 8 puudu jäänud häält tähendas riigipööret. Muide, toonast pööret juhtinud mehed võitsid ka äsjased parlamendivalimised ja juhivad praegu valitsust.

Aga jätkakem - kolm päeva pärast võimuvahetust ehk 22. veebruaril 2014 oli Harkivisse kogunenud 3477 Ukraina poliitikut. Nii suur Moskva-meelsete jõudude kokkusõit oli paika pandud märksa varem, sest kohal oli ka neli Venemaa kuberneri ja duumasaadikuid, kellest silmatorkavamad olid Föderatsiooninõukogu ja Riigiduuma väliskomisjonide esimehed Mihhail Margelov ja Aleksei Pushkov.

Harkivi kogunemine võttis endale õiguse „konstitutsioonilise korra tagamise Kagu-ja Lõuna-Ukrainas ja selle taastamise Kiievis". Tegelikult järgnes muu - 23. veebruaril tegi Venemaa dessandi Sevastopolis ja „tänavaile tulnud rahvas" vahetas välja linnavalitsuse.

27. veebruaril hõivasid „rohelised mehikesed" kogu Krimmi ja nende valvsa pilgu all tegi kohalik parlament esivõimuriks Sergei Aksjonovi. Kuni tolle hetkeni oli Aksjonovil kamandada vaid 5 saadikut 75st. Võim käes, hakkasid Sevastopoli ja Simferopoli uued juhid, kes kõik olid osalenud Harkivi kogunemisel, avalikult rääkima liitumisest Venemaaga. See aga pani Margelovi ja Pushkovi kohaloleku selgelt uude valgusesse.

Stalini stiil

Tasub meenutada, et ka Stalin lausa jumaldas juriidiliselt vormistatud otsuseid ja enda kirjutatud põhiseaduse järgimist. NSV Liidu sõjaeelne laienemine toimus kindla skeemi järgi - esmalt väed ehk baasid sisse, siis kohale eriesindaja, et hankida vajalikud otsused vanalt võimult, seejärel uue parlamendi valimine ja liitumispalve sünnitamine.

Nii läksid asjad septembris-novembris 1939 Lääne-Valgevenes ja Lääne-Ukrainas. Detsembris 1939 tehtud katse luua Soome uut riiki läks teatavasti aia taha, ent skeem töötas 1940. aastal Eestis, Lätis ja Leedus. Okupeerimisest annekteerimise tegemise üldjuhiks oli Tallinna saabunud Andrei Ždanov, kelle paljudest ametitest - poliitbüroo liige, Leningradi parteijuht - tasub tingimata mainida NSVLi Ülemnõukogu Liidukoja väliskomisjoni esimehe kohta.

Just see komisjon tegeles uute vabariikide vastuvõtmisega NSV Liitu. Ka Krimmi vastuvõtmine Venemaa koosseisu käis läbi väliskomisjonide ja infot kohapealt on Kremlis läbi aastakümnete hinnatud kõrgelt.

Ajaloost on veel teada, et mais 1941 said Slovaki kommunistid Kominternilt ettekirjutuse „valmistuda Balti seltsimeeste kogemuste kasutamiseks". Selle välistas Saksamaa kallaltung Nõukogude Liidule. Oktoobris 1944 toimus mainitud stsenaariumi alusel Tuva Rahvavabariigi inkorporeerimine, mis muudeti kohe autonoomseks oblastiks ehk jäeti kohe ilma õigusest rääkida oma ajaloost!

„Mongoolia variant" Eestis?

Mis puutub ka Eesti juunikommunistidele lubatud „Mongoolia-variandist" ehk piiratud omariiklust võõrvägede kontrolli all, siis võib selle tänasteks lahendusteks pidada Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat. Nende sõprus- ja koostöölepingud Venemaaga sõlmiti 17. septembril 2008 ehk siis täpselt 69 aastat pärast seda, kui Nõukogude armee tungis Ida-Poolasse ja algas erinevate piirkondade jõu ja jutuga viimine Venemaa rüppe.

Krimmi ühendamine Venemaaga 2014. aastal toimus juba kirjeldatud klassikalise stsenaariumi alusel, ent muutunud maailma silmas pidades. Mitmekülgsest ettevalmistustööst räägib kasvõi see, et formaalselt tegi ettepaneku Krimmi ja Sevastopoli liitmiseks mitte võimupartei Ühtne Venemaa, vaid vasakpoolse suunitlusega Õiglase Venemaa fraktsioon.

Miks asja nii aeti, aitas selgitada selle esimehe Sergei Mironovi hiljutine kurtmine riigiduumas - nende sõsarparteid Euroopas ei saavat aru Venemaa õigustest Krimmile.

Kuna võimuparteil Ühtsel Venemaal on ametlikud suhted Euroopa parempoolsete võimuparteidega ning polnud raske ette näha nende reaktsiooni Krimmi võtmisele, jättis Kreml põhilise propagandatöö koduse satelliitpartei õlgadele.

Paralleelid venemeelsete kohtumise ja Eesti vahel

Kuna Harkivis kogunenud venemeelsete poliitikute kohtumisest kasvasid välja mitmed regioonidevahelised ja -ülesed struktuurid, siis tuli taas meelde paralleel Eestist. 2. veebruaril 1990 kogunes Tallinna linnahallis kõigi tasandite saadikute kogu, et rõhuva ülekaaluga kuulutada Eesti soovi iseseisvuda.

Kogunemise vorm, selle esinduslikkus ja demokraatlikkuse tase avaldasid muljet isegi lombi taga, millest USA toonane riigisekretär James Baker teavitas avalikult Eesti suursaadikut Ernst Jaaksonit. Selline tunnustus tegi kadedaks nii Eesti Kongressi kui ka Rahvarinde.

Kui 1988. aasta aprillis sündinud Rahvarindele vastandjõu tekkimine võttis aega kolm kuud, siis kõigi Eesti-meelsete saadikute kogunemisele tuli vastus juba samal õhtul. Eesti NSVs moodustati „Nõukogude võimu ja inimõiguste kaitsemise komitee" ehk impeeriumi kooshoidjate tööriistaks võeti inimõigused läbi Kremli prisma.

Antud komitee egiidi ja Nõukogude armee eriüksuse kaitse all toimus Eesti esimene regioonidevaheline ning Moskva-meelsete saadikute kogunemine 26. mail 1990 Kohtla-Järvel. Järgnesid samalaadsed üritused Lätis ja Leedus.

Säärastes viljastavates tingimustes hakati ühel hetkel rääkima suisa Pribaltiskaja ning juulis 1991 ka Prinarovje SSRist. Õnneks jäid mõlemad nurjunud ponnistuseks ning Moskvas alanud putš tegi lõpu ka reigioonidevaheliste seltskondade võimude vastasele tegevusele.

Nõukaaegne mentaliteet ja leksika

Toonaste Kremli-meelsete dokumentides on huvitav mõiste „hunta" kasutuselevõtt kohalike valitsuste iseloomustamiseks. See Ukrainaski kummastust tekitanud ja fašismiga võrdsustatud hispaaniakeelne silt oli Kremli-meelsete jõudude leksikonis ka 23 aastat tagasi Baltikumis.

Olgu siinkohal mainitud seegi, et mitmed Tallinnas ja Riias võimu vahetumisel allajäänud pagesid 1991. aastal Transnistriasse. Näiteks Riia asemiilitsaülem Antjufejev tõusis seal - esiti varjunime all - koguni siseministriks. Sel suvel maandus ta aga „Donetski rahvavabariigi" asepeaministri kohale.

Eestil, Lätil ja Leedul läks intritega õnneks ning nad ei suutnud suurt kurja sünnitada. Üksikuid episoode nende tegevusest sai meenutatud selleks, et tõdeda, et samamoodi kulgesid sündmused Ida-Ukrainas: esiti üks, siis juba teine separatistide kolle Venemaa kodanikest juhtide ja oma kaitsejõududega...

Kui Balti riikides andis Nõukogude armee vajaliku tausta intrite tegevusele, siis Ida-Ukrainas läks kohe lahti võitlusteks ja seda piiri tagant tulnute osalusel ja toetusel. Separatistide loodud võimuorganid aga jätkasid toimetamist ajaloos juba proovitud skeemide alusel - valimised, regioonide ja oblastite-ülesed struktuurid ja ühise parlamendi loomine. Ühel hetkel kuulutati välja koguni kaheksat Ukraina oblastit hõlmav moodustis Novorossija, mis osutus järjekordseks suureks propagandamulliks, ent mille hinnaks olid ja on uued ja asjatud ohvrid.

Alles nüüd, mil USA eestvedamisel rakendatud sanktsioonid toimivad enam kui tõsiselt, on Venemaa välisminister Lavrov Ukrainast rääkides hakanud mainima Moskva seisukohta „Donbassi jäämisest Ukraina koosseisu". See viitab Kremli senise poliitika otsustavale ümberhindamisele.

Taganemise alguseks võib pidada augustit, mil Venemaa kodanikest separatistide ninamehed Luganskis ja Donetskis asendati kohalikega, kes tänaseni raiuvad kui rauda, et soovivad iga hinna eest säilitada erisuhteid Venemaaga. Raske uskuda, et pärast kõike toimunut leiduks Kiievis keegi, kes sellega nõustuks. Hiljuti Kiievis oldud ajast jäid igal juhul meelde loosungid „Ühtne riik" - nii tänavail kui ka alalise kirjana teleekraani nurgas.