Näib, et meediaga suhtlemine on Aksjonovile üks olulisemaid (või lausa peamine?) tööülesandeid, sest vaevalt ta muidu oleks Delfi ja Eesti Päevalehega kohtumiseks leidnud aega kõigest 12tunnise etteteatamisega.

„Kus teile sobib,“ küsis Aksjonov lühidalt ja määras pärast mu asukoha ärakuulamist kohtumispunktiks Moskva südalinna metroopeatuse Arbatskaja. Kes on Venemaal soovinud kellegagi kohtuda, teavad, et tavaliselt asja nii lihtsalt ei käi.

Eesti ametkondade ametlik retoorika Aksjonovi suhtes on ühemõtteline – ta on FSBga kokkumängiv, neist sõltuv või lausa nende töötaja. Ja just nii nad soovitavad teda ja ta lauseid käsitleda. Kui neid üldse peab käsitlema... Fakte ta FSBga seotuse kohta liiga palju pole, nagu ka selle kohta, et ta on sõltumata ja õigusjanune inimeste päästja.

„Meil pole süsteem selline, nagu teil, kus advokaatide senine töö ja minevik on kõik veebis nähtav,“ kaitseb Aksjonov ennast. „Kui te arvate, et mu eesmärk on Estoni kinnipanemisele kaasa aidata, eksite rängalt. See oleks minu kui advokaadi surm. Aga ma pean perele, kuigi olen lahutatud, toidu lauale tooma ka pärast Estoni kohtulugu.“

Lisaks Kohverile on Aksjonovil hetkel veel käsil paar suuremat lugu, millest ta mainib ühte suuremat pangavargust, kus nö tegelikud kurjategijad tahavad ühe naispangatöötaja teha süüdlaseks, kuigi ta on tegelikult ohver. Summa on üle miljardi rubla.

Teistest oma hetketöödest ta ei räägi, aga mainib, et Venemaal on inimestel raha vähem ja kui kunagi maksti talle kellegi kaitsmise eest sissemaksuna 3000-4000 eurot, siis nüüd on summad kukkunud.

Aksjonov teab, et Eestis peetakse teda FSB-meheks. Teda ei näi see häirivat. Sama teema jätkuna mainib ta, et pärast Kohveri loo saamist, loetakse ta e-maile ja kuulatakse telefoni pealt. Aga kelle poolt – seda ta ei ütle. Detail: mees, kes kaitseb välisriigi kodanikku, ei saa oma mobiililt teiste riikide numbritele helistada… Seda ka mitu kuud pärast Kohveriga koos töötamise algust.

Juriidilselt on Kohveril, ta lähedastel ja riigil siiski loota vaid Aksjonovile. See on veider ja pretsedenditu lootmine, sest suur osa infost, mida ta annab, lükatakse Eesti ametkondade poolt resoluutselt ümber. Ka keegi pole märganud, et ta pingutaks Kohveri aitamisel.

„Eston tahab, et just mina teda kaitseks. Ta usaldab mind,“ kinnitab Aksjonov omakorda. „Need kaks teist advokaati, keda Eesti riik talle tahtis võtta… Nad on poliitilised. Aga mul ei sobi oma kolleege kritiseerida.“

Kohtumisel tõi Aksjonov välja kolm suurt teemaplokki, mida ta programmiliselt selgitas, püüdes olla lihtne ja usutav.

Vana plaat on see, et Kohver pääseks kohe Moskva kesklinna korterisse nn koduaresti, kui Eesti riik maksaks 300 000 rubla. Ta räägib seda veenvalt ja küllap jääksid seda ka kõik uskuma, kui Eesti ametkonnad selle kohta ei ütleks „see on absurd“.

Arusaamatuks jääb vaid, mis on Aksjonovi vale tagamõte? Näidata Eesti riiki vaese ja rumalana ning tekitada Kohveri lähedastes hingepiinu.

Uuem teema on Kohvri vabanemine. See pidavat juhtuma 2015. aasta suvel, kui eeluurimine ja kohus läbi, karistus käes ja… Siis pidi kuluma veel aega, kui Kohver antakse Eestile üle või vahetatakse kellegi vastu.

„Olen selles päris kindel,“ lisas Aksjonov ja vaatas mulle väga pikalt otsa. Kas ta tõesti valetab, ja mitte mulle, vaid Eston Kohveri perele?

Millele te toetute, küsin.

„Analüüsil,“ kõlas ta vastus. „Loen Eesti ajakirjandust ja näen, kuidas Venemaa survestamine on lõppenud. See on märk, et käivad mingid läbirääkimised. Mul selle kohta rohkem fakte ei ole."

Aga märgid Venemaal?

„Venemaal sel teemal ei räägita. Venemaa räägib Ukrainast ja nende vangidest meie juures.“

Kolmas teema on mulle uus. Aksjonov räägib seni avalikult avaldamata detailidest Kohveri vahistamisel. Need on pöörased ja nende kontrollimata tiražeerimine vastutustundetu. Ta märgib ka, et on näinud videomaterjali, mis kinnitavat Vene poole seisukohti.

„Olen näinud vaid väikest osa,“ möönis ta. „Selle põhjal saan öelda, et Kohver oli Venemaal ja tegu ei olnud kahe riigi vahel toimuva koostööoperatsiooniga.“

Kui Aksjonov on Eston Kohveri ainuke päästeingel, koos sõltumatu Pihkva kohtuga, on seisud väga haprad. Nii saabki meie ainuke lootus olla Kohveri väljavahetamine mõne FSB kasuks töötanud ja vahele jäänud kodaniku vastu. See pole roosiline perspektiiv, aga paremat õigusekorraldust ja –mõistmist hetkel ei paista.

Ja kui Venemaa ja Eesti vahel on nn salajased läbirääkimised, oleks see Kohverile kõige kindlam garantii kojusaamiseks.