Marko Pomerants: miks ma osalen vähiravifondi talgutel
Minu valmisolek osaleda 9. mail toimuvatel ravimiraha talgutel on ajendatud kahest asjaolust. Olles kaksteist aastat tagasi oma tegemistega elu esimese ministriameti esimeses nädalas, oli minu laual soodusravimite komisjoni otsus ettepanekuga kallist vähiravimit Glivecit soodusravimite nimekirja mitte lülitada. Valik, mille tegemisega on nagu Tõnissonil Tootsiga, kui see rahalaenu plaaniga tema juurde tuli. Oleks teadnud, oleks kodust ära läinud. Minister aga ebameeldiva otsuse tegemiseta ei saa ja ettepanek sai allkirja.
Küsimus ei ole praegu selles, et ma olen sellesse aega kuidagi kinni kiilunud. Ka aastal 2015 oleme olukorras, kus maksumaksjate võimekus haigekassa tuludest kõik farmaatsiatööstuse edusammud kallite ravimite näol abivajavatele inimestele kompenseerida pole võimalik.
Seega on heategevusega lisavahendite kogumine selles valdkonnas ju igati inimestele abiks. Ei garanteeri tingimata tervenemist, aga annab palju emotsionaalseid ühiseid päevi. Rahasse pandamatu.
Nüüd isikliku juurde! Näited on olemas. Nii elavate kui meie hulgast lahkunute osas. Mul oli aastaid tagasi väga tore juuksur Anni, kes detsembris lõikas mu juukseid ja mudis oimukohti. Veebruaris olid matused.
Olen kaotanud oma 43-aastase kasuisa. Mehe, kes õpetas mind poisikesena meestetöid tegema. Täna muidugi meestetöödest rääkida ei ole viisakas. Aeg on edasi läinud.
Rohkem näiteid ei too, kuigi on.
Muidugi võib mõni inimene, kes mu ravimitalgutelt tabab, mõelda: "Näe, kus nüüd ilutseb ja hoolib!"
Mul oleks neid võimalusi küllaga. Tänavu jäävad aga konnad ministri poolt üle tee aitamata, kalamaimud vette laskmata ja puud istutamata. Elan selle asemel oma haldusala probleemidesse sisse!
Ühe laupäeva aga kavatsen ravimiraha talgutele kulutada küll. Põlvas.
Vähiravifondi heategevustalgutel osaleb kokku 15 riigikogulast ja viis ministrit.