Kiwa loomingulises praktikas ja selle meediakajastuses võib näha teatavat lahkheli. Ühelt poolt on tegemist meediagrafitiga, kunstniku teadlikult forsseeritud püüdega olla püsivalt pildil. Aga teisalt on see filosoofiline praktika, mille kohta kirjutatud teaduslikke artikleid võib Anders Härmi ja Hanno Soansi eeskujul nimetada kiwalüüsiks. Mõlemad poolused – ühelt poolt meediatäht, beib, androgüün, popiidol, DJ ja skandaalne (mitte)kunstnik ning teisalt multimeediakunstnik, kes defineerib uut Eesti transpopi kunstnike põlvkonda ja viib praktikasse poststrukturalistlikku filosoofiat – on Kiwa loomingus pea eraldamatud. Seega seisis kuraator ilmselt võrdlemisi raskete valikute ees.