Väljapaistev arstiteadlane väidab, et Tartu kandis sisaldab pinnas sapise kehavedeliku ainest, mis põhjustab inimorganismis mitmesuguseid haigusi.

Kuivõrd loodusteaduslik või hoopis kunstipärane näib tänapäevaste teadmistega võrreldes 16.–17. sajandi ravikunst, võib igaüks otsustada Johannes Raicuse (u 1580–1632) disputatsiooni (tlk ja saatesõna Kaarina Rein) lugedes. Väljapaistev arstiteadlane väidab, et Tartu kandis sisaldab pinnas sapise kehavedeliku ainest, mis põhjustab inimorganismis mitmesuguseid haigusi. Arvatavasti teeb ta oma järeldused Tartu kohta suuresti selle kandi punast liivakivipinnast vaadeldes — selle värvusega seostub humoraalpatoloogiast tuntud kollane sapp. Järeldused haiguste kohta, mida Johannes Raicus väidab Tartus esinevat, on siiski hüpoteetilised. Tegelikult ta nende esinemist Tartu kandis täheldanud polnud ja haigustest rääkides kasutab ta tulevikuvormi. Need järeldused on hoopis võetud Hippokratese traktaadist Õhust, veest ja elupaikadest, mille 4. ja 7. peatükis on mainitud nii sapist tingitud haigusi kui ka vee mõju tervisele. Kuna Raicuse sõnul põhjustab Tartu kandis tervisemuresid sapp, annab see autorile ettekäände rääkida sapi vähendamisest inimorganismis. Sellele aitavat tõhusalt kaasa clysis ehk antimonivesi (acidula antimonii), millele on pühendatud disputatsiooni teine teema. Kui disputatsiooni esimene osa toetub eeskätt antiiksetele ravivõtetele, siis teises osas on tähtsamal kohal Paracelsuse (1493–1541) ja tema järgijate teooriad. Kuna aastatel 1630–1632 läks suurem osa Raicuse energiast organiseerimistööle Tartu gümnaasiumis, tuli tal põhjaliku uurimistöö asemel toetuda oma senistele teadmistele ja kirjapanekutele, loetud autoritele ja kompilatsioonitehnikale. On ka mõeldav, et Raicuse esmane eesmärk Disputatio’s polnudki Tartu kandi looduslike olude käsitlemine, vaid iatrokeemilistest (kr k iatros ‘arst’) ravivõtetest kirjutamine. Tartu spetsiifilised tingimused andsid selleks lihtsalt tõuke.

Kaasaegse psühhiaatria ja psühholoogia rajajaks peetakse Emil Kraepelini, kes oli Tartu ülikooli psühhiaatriaprofessor aastatel 1886–1891. Oma inauguratsiooniloengus (tlk Krista Räni) püüab ta distantseerida end patoloogilisest anatoomiast ja rehabiliteerida psühholoogia osa psühhiaatrilises uurimistöös — ta eitab otsesõnu Wilhelm Griesingeri maksiimi, nimelt et vaimuhaigus on ajuhaigus. Ehkki Kraepelin näitab Griesingeri ja tema somaatikaalase pärandi vastu üles sügavat lugupidamist, ütleb ta ometi, et Griesingeri õpilased — ja neuropatoloogid üldiselt — on teinud kaks põhjapanevat viga. Esiteks on nad laboratoorsete uuringute põhjal liiga innukalt kliinilisi järeldusi teinud. Teiseks kritiseerib Kraepelin neid aju-uurijaid, kes olid raiunud sihi neuropatoloogiasse, kuid polnud enam leidnud tagasiteed psühhiaatriasse. Tema meelest on paljud uurijad „romantilise“ meditsiini ebaõnnestumiste tõttu teise äärmusse kaldunud ja omaks võtnud „naiivse materialismi“ seisukohad. Selle tagajärjel pole suur osa nende uurimistööst enam üldse seotud psühhiaatriaga kitsamas mõttes või on seotud ainult kaudselt. Samuti kurdab ta kliinilisi uuringuid kimbutavate hädade üle, nagu „kliiniliste haiguspiltide labürint“ ja „kliiniliste süstematiseerimiskatsete lahknemine“. Nii väidabki ta, et lähemas tulevikus ei peaks uurimisalased jõupingutused olema suunatud mitte haiguskategooriate ehk nosoloogia konstrueerimisele, vaid pigem väidetavalt tagasihoidlikumale eesmärgile kirjeldada kliinilisi sümptomeid ja lahutada keerulised psühholoogilised protsessid koostisosadeks.

Kraepelini meelest on paljud uurijad „romantilise“ meditsiini ebaõnnestumiste tõttu teise äärmusse kaldunud ja omaks võtnud „naiivse materialismi“ seisukohad.

Laialt levinud põhjuseks, miks Emil Kraepelin psühhiaatrias nii tohutult mõjukas on, peetakse tavaliselt kliinilist metodoloogiat, mille ta võttis kasutusele hullumeelsuse kategooriate kindlakstegemiseks. Kuid Eric J. Engstrom ja Matthias M. Weber (tlk Kalle Hein) teevad selgeks, et 1880. aastatel — ja hiljemgi — oli tema põhihuviks diagnostiline täpsus, mitte taksonoomiline paikapidavus. Palju kohasem oleks teda sellel eluetapil kirjeldada eksperimentaalpsühholoogina või psühhiaatriadiagnostikuna. Aga kui arvestada, et Kraepelini nn Verlaufspsychiatrie põhiliseks määravaks tunnuseks sai „haiguskulg“, siis on hämmastav, kui vähe tähelepanu pööras ta sellele oma inauguratsiooniloengus eksperimentaalpsühholoogiaga võrreldes. See ebakõla viitab tegelikult sellele, et Kraepelin mõistis väga hästi, kui piiratud on laboratoorsed meetodid, mille ta oli omaks võtnud — meetodid, mis suutsid anda vaid momentülesvõtte patsiendi sümptomitest ühel kindlal hetkel tema elus ja mille edukus sõltus pealegi patsiendi koostöövalmidusest. Teisisõnu, Kraepelini algusaastate eksperimentaalsed uuringud said ilmselt tema hilisemate, Heidelbergis tehtud kliiniliste uuringute katalüsaatoriks selles mõttes, et aitasid tal jõuda äratundmisele haiguskulu tähtsuses ja ärgitasid teda suurendama patsientide kohta käiva kättesaadava informatsiooni ulatust, et see ei hõlmaks ainult seda, mida laborikatsed suutsid pakkuda. Kraepelinliku psühhiaatria teket adekvaatsemalt hinnates ei tuleks niisiis eksperimentaalpsühholoogiat ei täielikult kõrvale heita ega ka tema kliiniliste uuringute allikaks kuulutada; pigem tuleks seda vaadelda täpse diagnoosimise praktika hädavajaliku, ehkki ebapiisava eeltingimusena.

Vendade Strugatskite romaanile toetuvas filmis „Hukkunud Alpinisti hotell“ käib inspektor Glebsky närvidele moraalne dilemma: kas tagastada või mitte tagastada väidetavatele tulnukatele (härra Moses ja Luarvik) kohver ja selles sisalduv aparaat, mis väidetavalt võimaldaks neil kiiresti koos oma robotitega (proua Moses ja Olaf) meie planeedilt lahkuda. Kauemaks tulnukad meie planeedile jääda ei saavat, nende elu on ohus. Inspektori arvates on Olaf tapetud, ja kahtlusaluseks on härra Moses. Seda kahtlusalust isikut tahab inspektor kinni pidada, nagu seadus ette näeb. Inspektorit püütakse veenda, et tapetu on tegelikult robot, kelle taaskäivitamiseks on vaja mainitud aparaati. Seadusetruudus toob kaasa hukatusliku viivituse. Inspektori vankumatule vastuseisule vaatamata pääseb „kummaline kamp“ viimaks minema, ent liiga hilja. Ilmselt on see kurjategijate helikopter, mis kohale jõuab ja kogu neljaliikmelise kamba hävitab. Roomet Jakapi selgitab oma artiklis, et moraalses plaanis tuleks esmajoones küsida: kas inspektori võimuses oli vältida inimeste hukkumist? Autor selgitab, et me ei tea seda ega tea sedagi, kas inimesi nende sündmuste käigus üldse hukkus. Küll aga teame, et inspektor tegi, mis suutis, et tagada inimeste turvalisus ja tabada kurjategijad. Hinckuse ta kinni nabiski. Alles seejärel võiksime küsida: kas inspektori võimuses oli vältida väidetavate tulnukate hukkumist? Kas ta pidanuks härra Mosese seaduserikkumiste suhtes silma kinni pigistama ja ta ühes kaaskonnaga minema laskma? Artiklis toodud erinevate tõlgenduste võimalikkus näitab seda, et inspektoril puudus küllaldane alus otsustamaks, et tegu on tulnukatega. Seega oli mõistlik lähtuda tavapärasest arusaamast ja kohelda neid kui inimesi, seadust järgides.

Saksa ohvitserid pole eesti sõjameeste mälestustes just peategelased. On isegi üllatav, kuidas nad episoodiliselt esinevad.

Peeter Kaasik püüab saada selgust, kuidas suhtusid eesti sõjamehed oma pealesunnitud sakslastest relvavendadesse Teises maailmasõjas, kitsendades uurimisobjekti sakslastest ohvitseridele, kes suunati eestlasi välja õpetama, juhtima ning järelevalvet teostama. Kokkuvõtvalt võib öelda, et saksa ohvitserid pole eesti sõjameeste mälestustes just peategelased. On isegi üllatav, kuidas nad episoodiliselt esinevad. Ühelt poolt on põhjuseks see, et valdaval enamikul mälestuste kirjutanutest puudusidki otsesed isiklikud kokkupuuted, kui ehk välja jätta väljaõppelaagris kogetu. Teiseks on oluline just eesti sõjameeste mälestusi iseloomustav spetsiifiline tonaalsus. Nimelt oli sõdimine Saksa armees mingil kujul ka „Eesti sõda kommunismi vastu“ või „teine vabadussõda”, mille taustal olid sakslased statistid ja etendasid pigem segavat kui juhtivat rolli. Sakslasi käsitatakse kui pealesunnitud „liitlasi“ ja võimaluse korral vaikitakse nad maha. Nende positiivses võtmes esitamine on kirjutamata reeglite järgi ebasünnis, kuid erandeid võib teha üksikutele isikutele. Suhtumises saksa ohvitseri ei olnud kaalukeeleks tema sõjalised võimed, vaid läbivalt see, kuidas ta suhtus eestlastesse. Kujunes kaks koondkuju. Esiteks, eestlasi rämpsuks pidav ülbe „aarialane“. Teiseks selline, kes vähemalt sõnades ja oma üldhoiakus eestlasi mõistis ega seganud end väga „eestlaste asjadesse” vahele. Nii piisas väga vähesest, et end positiivselt ajalukku jäädvustada. Samas pole vaja üldse pingutada, et endast maha jätta täiesti negatiivne jälg.

Arvustuste osas analüüsib Leo Luks Ernesto Laclau eesti keelde tõlgitud esseede kogumikku ja Andreas Ventsel Roland Barthes’i Camera lucida’t (tlk Anti Saar).

Heljo Männi 90. sünnipäeva puhul avaldame tema luuletsükli „Lepituslill“. Kunstilehekülgedel esineb Herald Eelma.

Järjejutuna ilmub Galileo Galilei (1564–1642) viimane, 1638. aastal ilmunud teos Arutlusi ja matemaatilisi tõestuskäike kahe uue teadusharu vallast, mehaanika ja väiksemate liikumiste alalt (tlk Mailis Põld), milles Itaalia füüsik, astronoom ja filosoof võtab kokku oma senised füüsikaalased uuringud. Dialoogi vormis üles ehitatud raamatus käsitleb Galilei tänapäeva mõistes materjaliteadust ja kinemaatikat, mis ongi kaks pealkirjas nimetatud uut teadusharu. Ta sõnastab inertsiseaduse ja vaba langemise seadused, paneb aluse mehaanikale, võtab kokku oma pendli- ja kaldpinnauuringud, arutleb lõpmatuse üle, käsitleb materjalide vastupidavust ja selle põhjusi ning ühtlast ja kiirenevat liikumist, ennetades Stephen Hawkingi sõnul sellega Isaac Newtoni liikumisseadusi. Tegu on hilisemat teadust enim mõjutanud Galilei teosega, mis lõhkus seni kehtinud Aristotelese maailmakäsituse.

NB! Kõiki ajakirja numbreid saate tasuta (v.a viimased 12) lugeda Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivist DIGAR, kuhu viivad lingid ka meie koduleheküljelt www.akad.ee.