RAAMATUBLOGI: Isis. Kõlab nagu haigus, nakkav ja tappev
Ega me väga jagagi, siin Eestimaal, mis asi see Isis on. Kõlab nagu haigus, nakkav ja tappev. Ühesõnaga mingi islamiga seotud, pomme panev ja päid otsast nüsiv kamp kuskil kaugel, sooviga laieneda üle maailma.
Õigupoolest on Isis ühtviisi riik kui (terrori)organisatsioon. Nimi tuleb inglise keelest Islamic State of Iraq and Syria, eesti keeli Islamiriik, araabia keeli ad-daula al-islāmiyya, lühendatult Daiš.
Isis seadis end sisse maa-alal, mis laiub osal Iraagist, Süüriast ja Liibüast, on pindalalt suurem kui Suurbritannia ning rühmituse kontrolli all on kuni 8 miljonit inimest. Selles kummalises territoriaalses moodustises – asjaosalised kuulutasid välja kalifaadi ehk islamiriigi – pakutakse piiratuid teenuseid, on oma raha ja mõistetakse õigust.
Lääne inimene ei mõista, kuidas saab olla nii, et üks seltskond seab end laiali üle mitme sõltumatu riigi ja ütleb: asjad on nüüd nõnda. Ammutatakse naftat ja müüakse see külma rahuga maha. Ostjaid leidub.
Isise ajalugu on tegelikult lühike, selle algusajaks võiks märkida aasta 2004, kuid USA idas teist sõda Iraagiga. Just Iraagi Al-Qaedat peetaksegi Isise eelkäijaks ning tol aastal võeti esmakordselt pea maha vaenlasel – ameeriklasest ärimehel – pälvimaks üleilmset tähelepanu.
Peade mahanüsimisest ongi saanud Isise kaubamärk, kui nii võib nimetada. Võikad pildid ja videod paisatakse internetti, et need õudu külvaks. Muide, sest USA okupatsiooni tuhast tõusnud Isisest sai nõnda jõhker ja kontrollimatu džihaadiarmee, et isegi Al-Qaeda ütles sellest lahti.
Metsikuste turustamisega tegigi Isis endale nime. Peade mahavõtmine, niisama tapmine ja märatsemine peab maailmale näitama – Isis toob rahvaste ellu avaliku vägivaldse surma, seega värisege!
Käesolev raamat ei võta Isise teekonda kokku, sest see alles algab. Kahjuks. Pigem on autorite eesmärk selgitada, mis on mis, kes on kes ja millega me õigupoolest silmitsi oleme. Ehk siis teave on kõikjalt, paljuski internetist kokku kogutud ja kaante vahele köidetud.
Õppematerjal on piisavalt tihe ja täielik. Saab teada, mis on kalifaat ja džihaad, sunna ja šariaat, kes on kafir, takfir ja muhajir. Saab teada mis toimus, kus toimus, miks ja milleks. Ainus, mida teada ei anta – ja seda ei tea kahjuks keegi – on see, mida toob tulevik.
Siinkohal politoloogi Holger Mölderi arvamus raamatust „Isis“ sarja Imeline Teadus kodulehelt.
„Islamiriigi haarmed on jõudnud Eestini esialgu küll vaid virtuaalselt ja seda koos Lähis-Ida konfliktikolletest lähtuva põgenikelainega, põhjustades vääritimõistmisi rühmituse, selle juurte, tegeliku mõju ja islami religiooni kohta ning tekitades kogu ühiskonda halvava „murjanipaanika“, mis paljuski tuleneb teadmatusest. Rahvusvahelise islamiterrorismi ekspertide J. M. Bergeri ja Jessica Sterni raamat aitab seda teabelünka täita ja seletab lahti, kuidas on sündinud paljud islamistlike terroriorganisatsioonide kohta levivad populaarsed mustvalged konstruktsioonid, mis teevad võimalikuks hollywoodilike antikangelaste (bin Laden, al-Zarqawi, al-Baghdadi jt) sünni, kuid jätavad lahti rääkimata neid ilminguid soodustanud protsessid, eeskätt suutmatuse või ka soovimatuse mõista Lähis-Idas ja islamimaailmas toimivate ühiskondlike nähtuste ja vastasseisude keerukust.
Lugeja saab põhjaliku ülevaate Islamiriigi tekkepõhjustest ja Abu Musab al-Zarqawi isikust, kelle vaimusünnitisena liikumine kord alguse sai, ning tema lahkhelidest džihadistliku liikumise ikooni Osama bin Ladeniga, kellega al-Zarqawit ühendasid vaid sarnane maailmavaade ja pragmaatiline koostöövajadus. Tänaseks päevaks on välja kujunenud vastasseis kahe konkureeriva võrgustiku – Al-Qaeda ning Islamiriigi – vahel. Iraagi 2003. aasta interventsioonile järgnenud etniliste ja usuliste pingete eskaleerumise lõppakordiks kujunes kalifaadi väljakuulutamine Süüria ja Iraagi aladel 2014. aasta juunis, varsti pärast Põhja-Iraagi olulise keskuse Mosuli vallutamist. Islamiriik on algsest salaühingust kasvanud laiaulatuslikuks meediaprojektiks, mida iseloomustavad ühtaegu nii ultravägivald kui kodanikuühiskonnale omased jooned. Autorid on esitanud põhjaliku ülevaate rühmituse võitlusmeetoditest ning kaasaegse meedia (k.a sotsiaalmeedia) võimaluste oskuslikust kasutamisest oma eesmärkide populariseerimiseks ja uute võitlejate värbamiseks. J. M. Berger on eelnevalt sügavuti tutvunud islamistlike sotsiaalvõrgustikega ja ka kasutanud seda teavet raamatu valmimisel.
Islamiriigi seos islami religiooniga on samuti tavapärasest erinev, sest tegemist on politiseeritud islamiga. Religioon on rühmituse jaoks poliitiline ideoloogia, mille abil püütakse võimu saavutada. Ühiseid jooni võib leida Islamiriigi ning 20. sajandi kommunistlike ja natsionaalsotsialistlike režiimide vahel – need kõik on totaalsed organisatsioonid, mil
lel on oma liikmete igapäevaelu üle enam või vähem monopoolne kontroll (Erving Goffman). Ühtlasi ei saa täielikult ühitada džihadismi (võitlevat salafismi) ja salafismi, mis on algislamile toetuv konservatiivne sunniitlik ideoloogia. Džihadistid moodustavad selles vaid marginaalse vähemuse ning isegi enamik salafiste, rääkimata tervest islami kogukonnast, on suures osas rahumeelne. Vahhabism seevastu on teiste poolt Saudi Araabia päritoluga salafismile omistatud nimetus, mida nad ise ei kasuta.
Omaette probleem on rühmituse poliitiline identifitseerimine, sest erinevalt teistest terrorivõrgustikest, sealhulgas oma suurest konkurendist Al-Qaedast, pretendeerib Islamiriik riiklusele, evides mitut rahvusvaheliselt heaks kiidetud riigi tunnust, kuigi mitte kõiki.
Islamiriigil on olemas kontrollitav ja hallatav territoorium, elanikkond ning valitsemisstruktuurid, kuigi mitte ükski teine riiklik moodustis pole seda riigina tunnustanud heaks kiitnud ja raske on ette näha, et midagi sellist võiks vähemalt lähitulevikus üldse juhtuda. Islamiriik on esitanud väljakutse kogu kaasaegsele maailmale ning ei pea kinni seal kehtivatest piiridest, väärtustest ega normidest.
Selles osas on tegemist tõelise paariariigiga, mis erineb isegi teistest piiratud rahvusvahelise tunnustusega omariiklusele pretendeerivatest moodustistest, nagu Taiwan, Põhja-Küpros või Abhaasia, keda vähemalt teatud määral de facto tunnustavad need, kes ei pea õigeks seda juriidiliselt teha.“
