Poolt ja vastu: kas inimesi peaks terrori tõttu rohkem kontrollima?
Olen arvamusel, et liikmesriikide piiridel tuleks ikkagi taastada passikontroll. Ei, liikuda ei takistataks, aga peab aru saama, kes läheb sisse ja kes tuleb välja. Muud moodi ei saa kontrollida, kes sul riigis parajasti on.
Jah, see läheb Schengeni põhimõtetega vastuollu ja ega inimesed ei ole enam harjunud dokumente kaasas kandma. Aga terroristid kasutavad seda ära.
Brüsseli juhtumi puhul ehk polnud see nii oluline, kuid Pariisi terroriaktide puhul küll. Ja ISIS on nüüd öelnud, et ta on saatnud Euroopasse 4000 džihadisti. See võib küll olla vale, kuid kui see arv on isegi 1000, on seda väga palju.
Peab uurima USA kogemust Patriot Actiga. Mis neil jälgimise puhul paremini toimis? Tuleb hakata inimesi rohkem kontrollima. Seda ka sihtgrupi põhjal – muukeelsed ja tumedamad. Põhjamaise välimusega inimestele pole ilmselt vaja sama palju tähelepanu pöörata. Politsei jääb siin küll nõrgaks, aga rohkem tuleks kasutada abipolitseinikke.
Võime eeldada ISIS-e vastuaktsioone. Iga nende rünnak on olnud vastusamm mõnele tegevusele. Kui Pariisi rünnakutes kahtlustatav Abdeslam kinni võeti, siis reageeriti rünnakutega Brüsselis.
Kümmekond aastat tagasi šokeerisid Euroopat Madridis ja Londonis toimunud terrorirünnakud, mille tulemusel võeti kiiruga vastu lausjälitust võimaldav sideandmete säilitamise direktiiv. Üle-eelmisel aastal tunnistas Euroopa Kohus direktiivi kehtetuks, sest see rikkus põhjendamatult üle 500 miljoni Euroopa Liidu elaniku õigust eraelu kaitsele. Nagu on selgunud, olid Brüsseli terroristid Belgia politseile ammu tuntud kurjategijad, keda juba taga otsiti. Nende konkreetsete isikute jälitamine oli igati õigustatud ja seda ei takistanud ükski inimõigusnorm. Politsei ebaõnnestumise valguses on vale kasutada terrorirünnakuid ettekäändena, et hakata koguma rohkem andmeid meie kõigi liikumise kohta.
Kõigi reisijate andmete kogumine või muul viisil lausjälitus on vastuolus inimõigusi austava demokraatliku riigikorraga. Avatud ja vaba ühiskonna asemel võime eneselegi hoomamatult jõuda totalitaarse riigini, mis saab jälgida kõiki ja kõike. Sellises riigis on kogu võim riigil, mitte rahval. Sellises riigis pole inimesed vabad: nad ei julge olla loovad, mõelda teistest erinevalt ega võtta sõna halva valitsuse kritiseerimiseks.