Kehalise kasvatuse tunnist, dopingust, erivajadustega rahvasportlastest ja pidupäevast
Üldine liikumisharrastuse tõus on viimasel viiel aastal olnud selgelt märgatav. Kui 2009. a tegeles korrapäraselt spordiga vaid kolmandik inimesi, siis tänaseks on see protsent tõusnud 45-le.
Kasvutrend näitab, et oleme õigel teel. Muidugi on meil Põhjamaadega võrreldes, kus vastavad näitajad jäävad 70 protsendi juurde, veel pikk maa minna. Küll aga valmistab tõsist muret asjaolu, et ligi kolmandik inimestest ei tegele spordiga üldse. Fookus tuleb suunata just sellele ühiskonnagrupile ning seda juba alates koolieast.
Mõistan, et mõnele noorele võib olla kehalise kasvatuse tund ka vastumeelne, põhjused on väga erinevad. Seda enam pean ma oluliseks haridus- ja teadusministeeriumi (HTM) väljatöötatavat terviklikku liikumisõpetuse kontseptsiooni, mille eesmärk on suurendada noorte kehalist aktiivsust läbi liikumise integreerimise erinevate õppeainetega.
Hea meel on selle üle, et erivajadustega inimesed on spordivaldkonnas leidmas aina enam tähelepanu. Meie ülesanne on tagada puuetega inimestele võimalused sportimiseks nii, et nad tunneksid end täisväärtuslike ühiskonnakodanikena. Üha enam puuetega inimesi kaasatakse rahvaspordiüritustele ning otsitakse viise, kuidas parandada nende ligipääsu avalikele spordirajatistele.
Tippspordi rahastamine ja juhtimine on Eestis aastatega suhteliselt hästi välja kujunenud, alused on muutunud konkreetsemaks ja selgemaks. Tiitlivõistluste medaleid (keskmiselt 125 tükki aastas!) võtame ehk juba teinekord liigagi iseenesestmõistetavalt. Oluline on mõista, et see on väga põhjalikult ettevalmistatud ja filigraanselt ellu viidud töö vili. Elanike arvult väikese spordiriigi Islandi näide kinnitab, et napi rahvaarvuga riigid peavad selgelt piiritlema oma prioriteedid tippspordis, et saavutada edu.
Treeneritele sotsiaalsete garantiide tagamine on olnud viimaste aastate üks olulisemaid spordipoliitilisi otsuseid. Käesoleval aastal suurendas riik treenerite palgatoetuse vahendeid nelja miljoni euroni ning rahastamine jätkub. Küll aga on endiselt probleemiks spordikohtunike tasustamine, mis on spordiorganisatsioonidel pinnuks silmas. Stipendiumidelt töölepingutele üleminek on lihtsalt üle jõu käiv. Lähitulevikus on see küsimus tarvis kindlasti mingil viisil lahendada.
Avalik sporditaristu on Eestis juba üpris heal tasemel, kuid muret teevad aina kasvavad halduskulud, millega väiksemad omavalitsused üsna jännis on. Tulevikuinvesteeringuid tuleb seega väga hoolikalt kavandada. Kahjuks on meil aga jätkuvalt hulk koole, kus sportimistingimused on vägagi tagasihoidlikud. Sellele tuleb kiiremas korras lahendus leida.
Riik, KOVid ning erasektor panustasid 2015. aastal sporti kokku 137 miljonit eurot, mis on Eesti mõistes vägagi arvestatav suurusjärk. Kultuuriministeerium on võtnud suuna spordi rahastamise suuremale läbipaistvusele ja selgusele. Nö katuserahade kaotamine spordivaldkonnast ning spordialaliitude toetamise uued alused on igati õige algus. Kavandatav hasartmängumaksu nõukogu ümberkorraldamise plaan on minu hinnangul aga veel üsna toores ning vajab kindlasti terviklikumat lahendust.
Juba järgmisest aastast rakendub noorte huvitegevuse toetussüsteem, mis võimaldab igal lapsel osaleda kvaliteetses juhendatud huvitegevuses. Riik suunab sinna igal aastal täiendavalt 15mln eurot. Alates 2018. aastast kavandame kaua oodatud erisoodustusmaksu kaotamist spordi- ja tervisekuludelt 400 euro ulatuses töötaja kohta aastas, mis võimaldab tööandjal senisest enam oma töötajate terviseedendusse panustada.
Leian, et ühiskond peaks senisest enam suunama fookuse tervise ennetusele – liikumisele, tervislikule toitumisele ja piisavale puhkusele, aga ka tervisekontrollile. Kahjuks peame liiga tihti rääkima tagajärgedest ja nendega võitlemisest. Meie peamine väljakutse on leida moodsas nutiühiskonnas eluterve tasakaal tehnoloogia ja looduse vahel.
Ja lõpetuseks, ausa mängu reeglid. Tunnustan väga SA Antidoping tegevust ebaausa spordi vastu võitlemisel ning dopingualase teavitustöö ja ennetuse läbiviimisel juba koolinoorte hulgas. Sõnum on ühene: dopingul ei ole spordis kohta.
