Mul pole Eesti juuri ega muud seost Eestiga, aga mul on siiras ja nohiklik huvi Eesti vastu. Kõigepealt hakkas mind huvitama Skandinaavia kunst. Indiana ülikoolis, kus ma toona õppisin, oli üks kursus Skandinaavia ja Baltimaade kunstist, mida andis üks väliseestlasest professor. Sel ajal ei teadnud ma Baltikumist ja Eestist midagi, ja mind ei huvitanud ka. Aga mida rohkem teada sain, seda rohkem mind huvitama hakkas. Et on sellised väiksed riigid, mille kultuurid tundusid mulle salapärased. Ameeriklastele on need üllatavalt rikkad kultuurid. Indiana ülikoolis õpetetakse ligi 80 keelt ja sain teada, et ka eesti keelt. Mõtlesin – miks mitte. Nii et minu huvi Eesti kunsti vastu sai alguse huvist keele ja riigi vastu. Viis-kuus aastat tagasi oli materjale Eesti kunstist inglise keeles ka väga raske leida, nüüd on olukord õnneks parem.

Millal te esimest korda Eestisse tulite?

Pärast kolme aastat eesti keele kursust. Mulle meeldis siin väga. Kolm aastat tagasi kolisin Fulbrighti stipendiumi toel Tallinnasse õppima. Sain tuttavaks siinsete kuraatoritega ja hakkasime tegema koostööd. Siis kolisin tagasi Washington DC-sse ja alustasin Marylandi ülikoolis doktoriõppega. Siis sain teada, et Kumus on tulemas näitus Ants Laikmaast. Mind huvitas üks Laikmaa teos, mis kujutab põhja-aafriklast. Leppisime kokku, et kirjutan sellest teosest näituse kataloogi artikli. Näitus „Ants Laikmaa – Vigala ja Capri” oli väga ajakohane, sest toimus samal ajal pagulaskriisiga. Et just see Laikmaa portree valiti näituse põhivisuaaliks, oli väga hea samm.