1968 – NSV Liidus saab Aleksandr Solženitsõn valmis oma „GULAGi arhipelaagi“, mille käsikiri toimetatakse filmilintidel salaja riigist välja. Autor ei näe oma raamatu käsikirja kunagi tervikuna. Tema väljaviskamiseni Kirjanike Liidust jääb veel vaid mõni kuu, Nobeli kirjandusauhinna võitmiseni kaks aastat. Ebainimlikke repressioone, sh kohtuvõimu alatust paljastav teos ilmub Nõukogude Liidus alles 22 aastat hiljem.

Mõelda vaid. Samal ajal vallutavad ühed inimkonna ajaloo kõige ihaldusväärsema vaatamisväärsuse, teised... keelavad raamatu, häbistades selle autorit, sest see rääkis tõtt!

GULAGi arhipelaagis seisab: „[Andrei Võšinski] rõhutas nõtkeima dialektika vaimus, et inimkond ei jõua iial absoluutse, vaid ainult suhtelise tõeni. Ja sellest lähtudes astus ta sammu, mida juristid polnud kahe tuhande aasta jooksul julgenud teha: et järelikult ei saa ka tõde, milleni jõutakse uurimisel ja kohtus, olla absoluutne, vaid ainult suhteline."

"Sellepärast ei saa me surmaotsusele alla kirjutades nagunii absoluutselt, vaid ainult teatava tõenäosusastmega, mõnesuguste reservatsioonidega, teatavas mõttes veendunud olla, et me hukkame süüdlasi. Siit siis ülimalt asjalik järeldus: pole tarvis aega raisata ja otsida absoluutseid süütõendeid (tõendid on kõik suhtelised) ja usaldatavaid tunnistajad (nad võivad ka üksteisele vastu rääkida). Süüd tõendavad asjaolud on suhtelised, ligilähedased, uurija võib neid leida ka ilma tõendite ja tunnistajateta, kabinetist väljumata, "tuginedes peale oma mõistuse ka veel oma parteilisele vaistule, oma kõlbelistele jõududele" (see tähendab täissöönud, väljamaganud ja läbipeksmata inimese üleolekule) "ja oma loomusele" (see tähendab sisemisele julmusele)!“

Nõnda, tõdes Solženitsõn, jõudis eesrindlik nõukogude jurisprudents ajaloo spiraali mööda tagasi keskaega: „Nagu keskaegsed inkvisiitorid, nõustusid ka meie uurijad, prokurörid ja kohtunikud nägema süü ülestunnistuses peamist süütõendit.“

Lähedaste ähvardamine on mõjusaim

Solženitsõn loetleb oma „arhipelaagis“ 31 erinevat meetodit, mille abil tema progressiivsel kodumaal uurijad ülekuulatavatelt ilma füüsilist vägivalda kasutamata (või vähemalt vägivalla jälgi jätmata) just niisuguseid ütlusi said, nagu neil vaja oli, ülestunnistusi, allkirju valgele paberile.

Lähedaste ähvardamist nimetab ta neist kõige efektiivsemaks: „[Ta] kannatas kõik ära – piinamise, tema naise piinamise, aga kui tütart hakati piinama, murdus, tegi, mis kästi.“

NLKP endised liikmed töötavad Eesti Vabariigis jätkuvalt kõrgetel kohtadel või teenivad juba uhket eripensionit, ent vähemalt on inimvaenulikule režiimile ja selle juhtidele püstitatud monumendid silma alt ära koristatud.

Veidral kombel on mälestusmärk Võšinskile Eestis tänaseni alles. See mälestusmärk on Tartu vanglas. Ta mõisteti süüdi kõige ehedamas „Võšinski õpetuse“ vaimus, s.t. ignoreerides kõiki muid tõendeid peale ülestunnistuse, ja kõik tema katsed saavutada tema süüasja uus, õiglase kohtupidamise printsiipidele vastav läbivaatamine, on demonstratiivselt välja naerdud.

Novembri alguses möödus 17 aastat päevast, mil Kohtla-Järve linnakohus saatis nelikmõrva eest eluks ajaks vangi mehe, kelle vastu ainsaks süütõendiks olid tema enda sõnad – puhtsüdamlik ülestunnistus ja selle ümberjutustus kahtlustatavana ülekuulamisel. Kuigi tema ülestunnistus oli peamise fakti (missugusest relvast mõrv sooritati) osas ebatäpne – mitu kuud hiljem valminud ekspertiisiakt sedastas, et sellisest relvast, nagu ülestunnistuses, ei saadud kuritegu toime panna; kuigi ta selgitas kohtus, mis tingimustel ta nõustus ülestunnistuse allkirjastama (rääkis muuhulgas ähvardustest, milles ei säästetud ka tema nüüdseks surnud poega ning alati mehe süütusesse uskunud kasutütart); kuigi uurijad piinasid üht peamist tunnistajat, et see annaks mehe vastu süüstavaid ütlusi; kuigi prokurör palus mehe õigeks mõista jne.

Mingit menetlust tunnistaja piinamise osas ei algatatud (15 aastat hiljem kontrollis prokuratuur mehe väiteid eletrišokiaparaadiga genitaalide töötlemise jms piinamise kohta ning resümeeris, et jutt piinamisest ei saa kuidagi tõele vastata, sest kõnealusel ajal ei olnud politsei varustuses elektrišokiaparaate!).

Kõik kahtlused tõlgendati süüdistatava kahjuks, peamise – millisest relvast siis tulistati: kas summutiga (nagu kirjas ülestunnistuses) või summutita (nagu ekspertiisiaktis) – lahendas kohus seejuures lausa hiilgavalt. Tsitaat kohtuotsusest: „[Kohtualuse] väide, et püstol oli summutiga, on vale. See võis olla seotud uurijate arvamusega, et püstol oli summutiga." Ergo – 1999. aasta lõpu seisuga ei näinud kohus probleemi selles, et puhtsüdamlikku ülestunnistusse kirjapandu on seotud uurijate arvamusega.

Teadagi on prokuröri palve süüdistatav õigeks mõista tänaste, s.o. õiglase kohtupidamise reeglite kohaselt kohtule siduv. See tundub ka elementaarselt loogiline – kui keegi ei süüdista, siis miks peaks menetlus jätkuma. Kõigest 17 aastat tagasi oli teisiti. „Seoses uurijate arvamusega“ võis eluks ajaks vangi panna ka inimese, keda enam ei süüdistatud.

Kolm aastat tagasi märkis Riigikohus nimetatud probleemidele osutanud teistmisavaldust menetledes: „Kriminaalmenetlusõiguses tuleb järgida menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglit, mille kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust. Sellest põhireeglist lähtuvalt ei ole nõutav ega ka praktiliselt võimalik kohaldada menetlusõiguslikke reegleid tagasiulatuvalt. Karistusõigus lähtub raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelu ja kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttest. Kriminaalmenetlust puudutavale õiguslikule regulatsioonile kõnealune põhiõigus aga ei laiene.“

Just nagu nõidade veeproov

Pangem need laused keskaegsetel nõiaprotsessidel kasutatud „menetlusõigusliku reegli“, nn veeproovi konteksti – mäletate, kui kahtlustatav vajub põhja, on ta süütu. Kui vesi teda vastu ei võta, on tegu nõiaga, kelle saatus on minna tuleriidale või eluks ajaks vangi? Veeproovi tegemine kahtlusaluse süü või süütuse tõestamiseks oli ühe ordaalina ehk nn jumalaotsusena Euroopas tuntud juba varasest keskajast. Kuigi mitmed ordaalid keelati XIII sajandi alguses, võeti veeproov enamiku Euroopa maade kohtumenetluses XVI ja XVII sajandil uuesti kasutusele.

Veeproovi süü indikaatoriks pidada näib tänapäeval naeruväärne, ometi – kriminaalmenetlust tagasiulatuvalt ei kohaldata. Järelikult on nende, kes ei suutnud ennast „menetlustoimingu“ ajal ära uputada, „süü ülestunnistused“ juriidiliselt igati korrektsed.

Aga kui veeproov oleks kehtinud kuni viimase sajandivahetuseni, kas ka siis tuleks (nt uppunute lähedastel) leida lohutust pelgalt tõdemuses, et menetlustoimingu ajal kohaldatakse kehtivat menetlusõigust ja punkt?

Tsiteeritud teistmismäärus ei sisalda ainsatki obiter dictum’it. Ei leidu mööndust, et inkvisitsiooniline kriminaalmenetlus oli olemuselt ebaõiglane, et olude sunnil kuulusime mitte väga ammu sellisesse ühiskonda, kus kohtuotsus kujutas endast pahatihti ei midagi enamat kui formaaljuriidilist õigustust süütu inimese tapmiseks, ja võtsime kahetsusväärsel kombel osa sellest (nt mõtteviisi, et efektiivsus ja „avastamise statistika“ olid tähtsamad kui tõde ning vastav eesmärk pühitses vajalikud abinõud) ka 90ndatesse kaasa, mis tähendab, et eksisteerib võimalus, et sel ajal tehti katastroofilisi vigu.

Kas süsteem tunnistab vigu?

Kujutlegem, et Armstrong (mitte Neil, kes Kuule lendas, vaid Lance, kes hävitas suure osa ausa spordi mainest) praaliks tänaseni: paljugi mis tänapäeva reeglid sätestavad – siis olin mina kõige kiirem. Tema nii ei käitu – Ameerika värk, nad on Kuule lennanud ja võivad uhkeldada maailma vanima demokraatiaga. Suudavad oma vigu tunnistada ja neid heastada ega peida end formalismi taha, sest teadagi – pigem 10 süüdlast vabaduses, kui...

Igal aastal pääseb USA vanglatest kümneid inimesi (tänavu juba üle 130), kes aastaid tagasi eluks ajaks vangi pandi, sest nüüd on aru saadud, et nende süüdimõistmiseks polnud piisavalt tõendeid, või koguni, et uurijad panid süüdlast jahtides toime mõne justiitsroima. Meie aga – kuigi XXI sajandist on kuuendik läbi – pigistame endist viisi silmad kinni ega suuda kõige kõrgemal tasemel isegi vihjamisi möönda, et võibolla läks minevikus mõni asi valesti. Rääkimata avalikust debatist selle üle, kas teistmise alused nende praeguses sõnastuses on piisavad; kas 10 aastat tagasi, õiglasele kriminaalmenetlusele üle minnes oleks pidanud rohkem otsustavust üles näitama, sh endisaegse menetlusviisi tagajärgi likvideerima asuma, mitte jätma seda kokkuhoiu kaalutlustel tegemata.

Iga süsteemi tugevus sõltub selle nõrgimast lülist. Eesti kriminaalõigussüsteemi tugevus sõltub mitte niivõrd sellest, kas vigu tehakse, vaid sellest, kas neid ollakse valmis vajadusel tunnistama.

Võimalik ja mõneti isegi arusaadav, et Nõukogude ajal VUZ’ides ja akademija’tes „tšistoserdetsnoje’t“ kui kuningannat kummardama koolitatud mõistus, südametunnistus ja kambavaim ei lase ennast sellistest asjadest häirida. Ent nii nagu väike samm ühe inimese jaoks tähendas kunagi suurt hüpet kogu inimkonnale, nii kõneleb ühe inimese tragöödia midagi kogu ühiskonna kohta. Võibolla on midagi sümboolset selleski, et Nõukogude inimene Kuule ei jõudnud.

Loe hiljem
Jaga
Kommentaarid