Gross toetas Tänakut, kui teised temasse enam ei uskunud
Grossi abi tulemus on spordisõbrale teada. Korraks juba maha kantud Tänak sai rallimaailmas teise võimaluse, kihutas end tagasi tippseltskonda ja stardib viie päeva pärast M-Spordi tiimi põhisõitjana Monte Carlo rallil, tiimikaaslaseks neljakordne maailmameister Sébastien Ogier.
„Kui ajas tagasi mõelda, siis mul ei saanudki mingit isiklikku huvi mängus olla. Tehnikasporti toetavad üldjuhul firmad, kes tegelevad õlide või autodega, aga minul on ju jaekaubandus,” meenutab toidupoodide keti omanik Oleg Gross, miks ta Saaremaa rallilootusele 2007. aastal abikäe ulatas. „Nägin Otis sõitjat, kes võib maailmas läbi lüüa, ja usun endiselt, et ta võib Markko Märtini jälgedes midagi suurt korda saata. Isiklikku materiaalset kasu ei ole mul siin üldse. Ainult kulu.”
Teisisõnu: kasu on pigem emotsionaalne. Grossi Toidukaupade logo on Tänakul küll rinnal, aga mis see ühele Mehhiko või Poola rallifännile ikka ütleb? „Olen ise kõrvalt näinud, milline tõsine mees on mu enda pojast tänu rallile kasvanud. Teda on ümbritsenud sportlik ja edasipürgiv põlvkond, tahtejõu ja edujanuga noored,” lausub ta.
Tänaku ja Grossi teed ristusid, kui Olegi poeg Georg Märtini tiimis sõitis. Kuigi Tänak polnud siis veel rahvusvaheliselt millegagi silma paistnud, veenis ta Grossi kodurallidel näidatud kiirusega. „Ott oli siis juba pika puuga Eestis number üks sõitja, teistest peajagu üle. Oli selge, et järgmine samm jääb ainult raha taha. Olin veendunud, et tema peale tasub vahendeid kulutada,” lisab Gross.
Rasked hetked
Kõik läks ainult ülesmäge kuni 2012. aasta lõpuni, kui Fordi tehasetiim uksed kinni pani ja meeskonna pealik Malcolm Wilson pooled tolle hooaja rallid katkestanud Tänaku üle parda heitis. „Pole veel piisavalt küps,” jäi Wilsoni suust kõlama. Terve järgmise aasta tuli nühkida ainult Eesti ja Läti kruusateid.
„Need olid rasked hetked. Paljud kaotasid temasse usu. Öeldi, et ta ei saa ju autot tee peal hoitud ja mida kõike veel. Aga mina ei ole temas kunagi kahelnud,” räägib Gross, keda Eesti autospordi liidu president Ari Vatanen on nimetanud Tänaku karjääri päästjaks. Ärimees võtab tiitli omaks: „Arvan, et nii võib öelda küll. Autospordis ei saa ilma vahenditeta midagi. Tavainimene ei kujuta ette, kui kallis see on.”
Nüüd, kus Tänakul on taskus vaat et unistuste leping, võiks arvata, et Grossi almusest ta enam ei sõltu. Päris nii see siiski pole. „Suurusjärkudest ei tahaks rääkida, aga summad ei ole enam sellised nagu varem. Kuid toetame edasi ja meie logo on endiselt kombinesoonil. Autospordis loevad praegu isegi tehasemeeskonnad raha. Vaadake kasvõi, mis Volkswageniga juhtus. Kõigil on kitsas käes,” ütleb ta.
Toetab teisigi alasid
Autospordi kõrvalt on Gross võimaluste piires toetanud teisigi alasid, eelkõige aidanud toime tulla Lääne-Virumaa spordiorganisatsioonidel, näiteks Rakvere Tarva korvpalliklubil. „Neid alasid on olnud kümneid: korvpall, võrkpall, lauatennis, judo, maadlus...” loetleb ta.
Kõige rohkem toetusavaldusi laekub aasta alguses. „Telefon on punane ja teinekord on tunne, et tahaks metsa joosta. Vahel on päevas üle kümne küsija,” lausub ta. Enamikule neist tuleb ära öelda, sest abivajaja on sattunud vale inimese otsa. „Olete selle artikli hästi ajastanud. Kutsungi siinkohal inimesi, kes käivad Lääne-Viru firmadelt raha lunimas, pöörduma enne oma piirkonna ettevõtete poole. Meie kohalikud sportlased tahavad ka raha, Tallinnas on ettevõtteid küll.”
„Minu tee spordi toetamise juurde algas 1990-ndatel, kui osutasin turvateenust ja seda tihtipeale sponsorluse korras. Olen elus järginud põhimõtet: tuleb tagasi anda oma kümnis ühiskonda, kust sa ise tulu oled teeninud.
Mul on selleks kaks liini: lapsi ja suurperesid toetav heategevusfond Dharma ning sport. Üks esimestest juhtumitest kujunes naljakaks. Osutusin Männiku karjääris toimunud motokrossi Eesti meistrivõistluste sponsoriks. Mingi noorteklassi sõidu ajal loositi kohapeal sponsorite vahel välja auto, väike 130 000 krooni maksev Renault. Oli 30 startijat, iga sponsor tõmbas ühe sedeli. Kelle sedel lõpetab esimesena, see saab autovõtmed endale. Kaht esimest sedelit välja ei tõmmatud ja kolmas oli minu oma. Pikalt neljandal kohal sõitnud Edik Kuusk jõudis lõpusirgel kolmandale kohale. Läksin Ediku juurde ja ütlesin, et pool autorahast on talle.
Toetan inimest, kes mõtleb kaasa ja saab ka ise aru, kust raha tuleb ja kuhu läheb, ning kus näen juba toimivat süsteemi. Kui sportlase tegelik eelarve on 100 000 ja ta küsib minult 10 000, aga see tema eesmärki ei täida, on see mutiauku läinud raha. Inimesel peab olema eelarveline mõtlemine ja võime oma eesmärki ja kulusid hinnata.
Üks, keda olen nullist aidanud, on Kenneth Raisma. Ta oli kümneaastane Tartu tennisepoiss ja mängis alamõõdulisel väljakul, kui ma teda märkasin. Tõin ta Tallinna, korraldasin õppimise, elamise ja treenimise võimalused. Sain aru, et selliseid mehi nagu Toomas Leius kerkibki esile heal juhul iga 50 aasta tagant. Kui olin tenniseliidu president, elas ka Jürgen Zopp rasked ajad üle just tänu minule.”
„Igal eestlasel oli nõukaaja lõpus ja vabariigi alguses oma „kodusoomlane”. Minu tuttav soomlane helistas mulle 1990. aastal ja kurtis, et tal on parasjagu lahutus käsil, aga vara ei suuda kuidagi ära jagada. Selleks varaks oli noor hobune, mis asus parasjagu Eestis ja millega sõitis keegi Rein Pilli nimeline ratsutaja. Leppisime kokku, et ostan naise poole ära ja enda oma kingib ta niisama mulle. Aasta pärast tuli järgmine soomlane Reinu juurde ja pakkus esialgsest hinnast kolm korda rohkem. Rein ütles: „Peab müüma!” Vaatasin, et igavesti vinge värk – midagi tegema ei pea, käid uhke näoga võistlustel ja teenid aastas 200% kasumit. Võileivaga oli kodus okei ja ostsin veel ühe hobuse, varsti oli neid juba paarkümmend. Edasi pole enam nii hästi läinud, aga lahti pole ma sellest hobist 25 aastat saanud.
Firma sponsorlusotsuseid tehes lähtume eri kategooriatest. Esimene on sotsiaalne kohusetunne. Ehk linnades, kus me tegutseme – Paldiski, Sillamäe, Kiviõli –, peab edendama kohalikku noortesporti, mis väljendub kõigis kolmes kohas kohaliku jalgpalliklubi toetamises. Teine kategooria on tippsport. Toetame tennist, korvpalli meistriliigat ja eksmaailmameister Nikolai Novosjolovit – tema suutis ennast meile targa jutuga maha müüa, sõnastades selgelt eesmärgid ja nendeni jõudmise tee.
Neid, keda olen toetanud isikliku rahaga, on palju. Ettevõttes saab eelarve mingil hetkel täis ja toetused selleks aastaks jagatud. Aga kui tuleb noorsportlane, kes tundub armas, võib igaüks isikliku rahaga teha, mida tahab. Andmisrõõm on ju kõige suurem rõõm. Kui tunned, et oled saanud kedagi aidata, ja ise seejuures millestki ilma ei jää, siis miks mitte?”
„Sportlaste toetamine annab mulle emotsioone tagasi. Tahan, et noored jõuaksid edasi. Kui nad juba tipus on, abistavad neid teised, aga kui tulemusi veel eriti pole, ei taha keegi eriti õlga alla panna. Enamikul juhtudel ma oma firma logo näha ei tahagi, sest ega see ettevõttele kasu too. Mõni on küsinud: kas ma võin panna? Vastan, et pangu, kui tahab. Näiteks üks laskesuusataja, noor poiss Robert Heldna praegu soovib, aga mul pole talle embleemi anda. Eelistan pigem madalat profiili hoida. Ma ei saa aru esiletükkijatest, kes alati fotodel poseerida tahavad. Mida see annab? Mulle piisab sellest, kui tänulikud ollakse.
Toetusotsuseid tehes lähtun inimese olekust ja tema avatusest. Ma ei pea teadma, et temast tuleb kunagi tugev tegija. Kui näen, et silm särab ja ta väga tahab, aga tal jääb millestki puudu, aitan alati. Saame hakatuseks kokku, räägime elust-olust, võistlustest ja laagritest. Pean end nendega alati võrdseks, mitte mingiks tähtsaks direktoriks.
Näiteks Janek Õiglasega saame vähemalt kord kuus kokku. Tal pole lihtne: üksinda suurlinnas, perest eemal. Kuna ma olen igasugust elu näinud, oskan paljudes asjades nõu anda ja lahendusi leida. Poisid räägivad vanemale sõbrale ikka rohkem kui oma isale. Alles mõne päeva eest olin hallis jooksmas, ergutasin Andi Nooti, nii et hääl ära.
Meenub ainult üks negatiivne kogemus. Oli üks suusamees, kes jäi silma paljudest meili teel tulevatest taotlustest. Käis mul töö juures, rääkisime juttu, toetasin teda aastakese. Aga siis kadus kuhugi ära. Hiljem juhtusin teda nägema ja ta ei öelnud isegi tere. Sellist asja ma ei mõista.”
