Ratas on tubli, kui räägib pühendumisest koostööle NATO-ga ja pooldab kaitsekulutuste vallas vähemalt 2% kurssi.

Toomi arvates tähendab vastuste selline jaotus, et Eesti elanikud ei toeta NATO vägede Eestisse toomist. Millegipärast ei lasknud ta küsida otse, kas pooldavad või ei poolda – riskihinnangust seda ju ühemõtteliselt välja ei loe. Näiteks võib inimene arvata, et kokkupõrke risk suureneb, aga siiski pooldada NATO kohaloleku suurendamist, sest kokkupõrke risk on igal juhul olemas ja NATO vägede puudumise korral lõpeks see suurema tõenäosusega meie kahjuks.

Pealegi võib Toomi uuringu küsimust pidada mõnevõrra kallutatuks, sest praeguses sõnastuses jätab see mulje, nagu oleks NATO väed siia toodud Eestilt küsimata või vastu Eesti tahtmist. Aga nii ju ei ole. Eesti on ise tuliselt soovinud NATO tanke ja vägesid oma pinnale. Selle põhjus – võib-olla on mõni hakanud seda unustama – oli Venemaa sõjakuse suurenemine, sissetung Ukrainasse ja Krimmi annekteerimine.

Õnneks ei ole Keskerakonna Eesti-meelsemat poolt esindav peaminister Jüri Ratas meie senist välis- ja kaitsepoliitilist suunda hüljanud. Ta räägib vankumatust pühendumisest koostööle NATO-ga ja pooldab kaitsekulutuste vallas vähemalt 2% kurssi ka järgmisel neljal aastal. See on õige jutt. Hääletu alistumise strateegiat on Eesti korra juba proovinud – halbade tagajärgedega. Seekord peame olema julged ja enesekindlad ning hoidma liitlastega tihedaid suhteid.