Kui sa ei räägi koduriigi keelt, on sul halvemad tingimused tööd leida, hakkama saada ja end teostada. Sul on ülejäänud ühiskonnast eraldi hoidev sotsiaalne võrgustik ja sa oled paratamatult ebakindel.

See pole Eesti eripära, nii on igas ühiskonnas. Kujutlege ennast sündima, õppima ja elama näiteks Prantsusmaale, Rootsi või Taani selle riigi keelt eriti mitte kõnelevana. Keeruline. Ja mitte eriti hea tunne. On kohaliku omavalitsuse asi panna toimima süsteem, kus riigikeelt oleks võimalik omandada pisikesest peale. Et hiljem oleks lihtsam ja ühiskonnas oleks sünniga kaasa tulnud emakeele tõttu vähem eraldihoidvaid gruppe.

Nädala algul üritas parlament arutada, kuidas viia Eesti majandus püsivalt kõrgliigasse. Üks vastuse pool on tehnoloogia ja robotid, stabiilne ja ettevõtlusele soodne majanduskeskkond. Teine pool on aga endiselt haritud tööjõud. Paneme need kaks asja kokku ja saame pikaks ajaks kõrged palgad enamikule Eesti töötegijatele ja palju muud avalikku hüve kamaluga peale.

Teoreetiliselt võiksid sellega ju kõik nõustuda

Praktiliselt on üks suuremaid Eesti erakondi, pragune peaministripartei, aastakümneid raevukalt võidelnud selle vastu, et Eesti riigis kehtiks algusest lõpuni ühtlaselt üks, eestikeelne Eesti haridussüsteem. Samal erakonnal on aastaid olnud poliitiliselt motiveeritud soov hoida Eestis elus sisuliselt hariduslikku apartheidi. Soov hoida suur osa vene emakeelega Eesti noori eestikeelsest õppest ja eesti emakeelega noortest eraldatuna, eemal maailma parimate hulka kuuluvast Eesti haridusest ja kõige selle tulemusena kõrgepalgalise töökoha perspektiivist. Võideldud on sisuliselt ka selle vastu, et Eesti majandus leiaks puuduoleva kõrgelt haritud tööjõu siitsamast Lasnamäelt, mitte kaugelt piiride tagant.