Kujutan ette, et teiesugune kogemustega piloot ja lennuõpetaja ei saa tavalise reisijana lennukis istuda.

Selle kohta öeldakse vist professionaalne kretinism. Paraku ma põen üht ­haigust, selle nimi on lennundus. Kui istun lennukis reisijaistmel, siis mootorite hääle, kõiksugu viginate ja kriuksude järgi tean päris täpselt, mida piloot teeb. Mu alateadvus kontrollib kogu aeg lendu.

Kas vahel seda tunnet pole olnud, et läheks ise kokpitti, kuna piloodi ­tegevus ei tundu piisavalt tasemel?

Ei, seda küll mitte.

Moskva Šeremetjevo lennuväljal süttis hädamaandumise teinud lennuk, 41 ­inimest põlesid lennukisse sisse. Te lendasite pikki aastaid Aerofloti süsteemis, küllap on sellest ajast Venemaa ­lennunduses palju tuttavaid. Kas ka nende seas, kes seda õnnetust uurivad?

Tänapäevaks on kõik uurijad siiski vahetunud. Kunagi 1990-ndatel ma ­tõesti tundsin neid inimesi. Olen ikkagi 29 aastat Aeroflotis töötanud. Ikka sain aeg-ajalt kokku, rääkisin. Aga praegu ma asjasse puutuvaid ei tunne. Üksnes oma endise teise piloodiga, kes on ­Žukovskis [Moskva oblasti linn, kus asub lennu-­uurimisinstituut] endiselt katselendur, olen jäänud suhtlema. No ja loomulikult Eesti pilootidega, kes omal ajal Aeroflotis töötasid. Praeguseks on nad ­muidugi pensionil.